Idee algatus tekkis Priidul. Pärast L’Etapi lennujaamas midagi me rääksime ja siis tuli “Teeme Everestingu?”. Ma vist ei mõelnudki kui vastasin “Teeme”. Nii see plaan hakkaski vaikselt rulluma.
What The Hell is Everesting?
Lihtne üritus, teed seda, kus iganes ja mis iganes ajal. Valid ühe mäe tõusu ja sõidad seda nii mitu korda kuni saad 8848 tõusumeetri ehk ronid n-ö Everesti tippu. Lihtne onju? Vaevatasu on au ja kuulsus hall of fame’is ja oma piiride nihutamine.
Ideeliselt ongi, mis seal ikka sõidad mäkke, alla, mäkke, alla, kordad. Reaalsus on aga see, et leida mägi, mis on sõidetav, mis annaks piisavalt tõusumeetreid ja ei oleks killer on üpriski keeruline ja võtta veel logistika juurde. Võib valida 11% mäge ja sõita 15-20km ülesse jne aga see tapaks kiiresti, kuna laskumine on pikk ja keha jahtumine on kiire. Pluss logistiliselt on raske, üleval peaksid olema soojemad riided jne.
Suhteliselt enda jaoks kogemata ma leidsin Monserrat tõusu. Üleval on meeste klooster, tee kloostrini on praktiliselt ideaalne 6% nurk, kuskilt väga ei muutu, pane aga. Vaatasin streetview’ga üle, tundus ilus. Mitte nii ilus tundus aga siis, kui lõin kokku numbrid kaua see üritus kestab. Ega tagasiteed pole, kõik juba orgunnitud, piletid ostetud, vaja teha.
Päev varem kohale, support tiimiks saime Kristeli. Tal on hea omadus minna erinevate lollustega kaasa ka siis, kui neid lollusi teeb keegi teine. Pluss teeb ka Hawaii KOMi meiega paari päeva pärast. Pikem puhkus tema jaoks ja meil on laibaka juht kui me ennast totaalselt kutuks sõidame.
We are doing this!
Varahommik 28.09, kell 6:30, plaan oli see aeg juba mäe all olla, reaalsuses me astusime oma majast välja. Siit mäeni 7 km ainult alla sõitmist. Hommik oli veits karge, rattatuli ette, valgustab nii nagu autoga sõidaks ja way to go.
Esimene ring lust ja lillepidu, täielik pimedus lambi toel ronid ülesse. Üpriski kustutamatu mulje. Jõudsime ülesse kloostrini, päike just hakkas välja tulema, vaatasime välja, kus me hakkame tagasi keerama sel päeval ja nüüd alla.
Alla sõit maaliline, asfalt ideaalne, kõik kurvid on sõidetavad, kuskil ei pea kamikadzet sõitma, mis nii viga. Tervel teel oli alguses kolm takistust, hiljem kaks. Üks poole rusika suurune auk, mida sa pidid ikka otsima (pole kordagi läbi sõitnud), siis keset teed ja mäge üks malbe ja rahulik must kass, kes 4 ringi pikutas, kuid hiljem kadus ja laskumisel üks koht, mis veits tagumiku viskas ülesse, kõik. Minu listis Monserrat saab 9.5 punkti 10-st. Teekate ideaalne ja ette rutates ka inimesed, kes sõitsid mööda või vastu. Keegi ei olnud vihane, kõik ootasid ilusti ja andsid sulle teed, terve päeva jooksul.
Teine ring, päikesetõus. Posisid ja tüdrukud, see on ju absoluutselt teine mägi. Päikesetõusuga sa näed, kuidas üleval mägi tõmbas udusse. Loodus ärkab, naeratus on kõrvuni.
Kolmas ring sama teema, jälle põhimõtteliselt uus mägi. Kui keegi ütleb, et see on nii igav sama teed sõita, siis minge kukele. Te iga päev käite ühte ja sama teed pidi tööl, täpselt samal ajal. Meie nägime ühte kohta kogu valguse spektris ja igav see ei olnud. Kui tatti igast august ei pritsi, siis sa ikka hakkad märkama ka muid asju enda ümber. Ja see mägi oli igal tõusul täiesti teistes värvides.
Umbes 5 ringi peale jätkus meil juttu, siis kuidagi tekkis paus. Proovi ise viis tundi rääkida ja sõita. Mitte, et seltskond igav, vaid lihtsalt mingist hetkest saad aru, et niipea see pull ei lõpe ja see on ainult algus. Hiljem jutt taastus, lapsepõlve jutud, spordijutud ütle teema ette.
Vahepeal tekkis üks ärevam olukord. Hommikul olid toidukaubikud, mis uhasid ülesse, hiljem asendusid busside ja autodega ja pagana turistidega, kes läksid kloostrisse, nüüd hakkasid need bussid juba ka alla tulema. Nii ühel laskumisel ma jäin bussi taha “tiksuma”. Sõidan mingi 5-7 meetrit vahet, et olla tuuletaskus ja, et mind bussi tuul mööda teed ei loperdaks. Mingi hetk näen, buss paneb pidurid plokki, mina teen sama. Buss jäi seisma, mina mõtlen peaasi, et ratas oleks korras. Sain pidama, natuke tonksasin bussi tagumikku oma esijooksuga, jalad sain lahti, jäin seisma. Vaatasin esijooksu üle, kõver ta polnud, nägin, et Priit vaatas seda pealt, sadulasse ja jätkasin laskumist. Buss jäi kurvis seisma, kuna teine buss tuli vastu ja kurvis nad ei mahtunud läbi. Kõik ilus, jätkame teekonda.
Toitumises osas oli lihtne süsteem, mäest alla võtad taskust banaani või batooni ja üles kerimisel lahendad seda. Autos oli süüa ja juua ja tõusul oli üks allikas, kus käidi autodega vett võtmas. Lõuna oli planeeritud peale 10-ndat tõusu. Auto oli üleval ja laskumisel teeme boksipeatuse. Kuuenda ja seitsmenda ringi vahel mul tekkis olukord, kus ma ajaliselt oleks tahtnud juba süüa lõunat, sest kell oli juba mingi 13 kopikatega. Küsisin Priidu käest, et äkki teeme varem?
“Ei, teeme kümme ringi ja siis. Siis on AINULT kuus korda jäänud sõita.”
Okei, eks sõidame veel kolm korda, mis see teeb? Kolm tundi peab veel ootama! Kõlas minu peas. Kolm tundi ei ole ilus, kolm korda on palju lühikesem ja lihtsam enda jaoks mõelda. Priidule ma midagi ei öelnud, lülitasin igasuguse mõtlemise välja ja sõitsin edasi. See ei ole see koht, kus vinguma hakata ja demotiveerima teist. Mida ma olen õppinud see aasta on see, et suurim takistus on sinu pea, seega ära mõtle kui raske on sul, vaid naudi protsessi, vaata ringi, mõtle, mida sa teed, kontsentreeru sellele. Füüsiliselt on kõik võimalik, sinu pea on sinu vaenlane.
Kümme ringi sai täis, kus on auto ma söön kõik ära! Auto juurde, kus on need võileivad, mida me hommikul hoolikalt tegime. Ma põhimõtteliselt ei pannudki tähele kui üks pikk sai kogu selle vahel oleva nosuga kadus minu sees ära.
Jäi kuus ringi. Kell oli 16 midagi. Meie seni pikim paus 15 minutit.
Mingi hetk me saime aru, et me lõpetame ka pimedas. Pigem isegi realisatsioon tekkis, arusaamine oli nagu varem, aga mõistus seda ei võtnud. Ega midagi, me kasutame ära kogu valge päeva ära, päike loojub kuskil pool üheksa ja kaks tõusu jääb pimeda peale.
Nii nagu läks pimedaks, loodus jälle muutus, tsikaadid tulid oma lauluga, kloostrivalvur läks koju, lasi signaali meile ja lehvitas. Oleks ta teadnud, et need kaks tüüpi, kes teevad oma palverännaku, veel jätkavad. Eks ma arvan, ta pärast vaatas valvekaameratest kaua need tüübid veel sõitsid edasi-tagasi.
Viimasel ringil ma näen, et minu lamp hakkab otsad andma. Et Kristelil poleks igav, panime ta meie taga sõitma, meile valgus ja tal tegevus 😀
Ülesse me saime, vaatame oma Garminit, ei ole 9000 täis, ega midagi sõidame alla, kus oli me autostaap ja uuesti ülesse. 9000 tõusukat tahtsime teha igaks juhuks, et ikka läheks meie pingutus arvesse, kes teab kuidas GPS kuskil pusse paneb. Priidul on ilusti üle 9000 tõusumeetreid mul on 70 kopikatega tõusumeetrit puudu. Pekki küll, ma pean veel ühe jupikese tegema. Uuesti natuke maad alla ja ülesse, Priit jäi mind ootama. Viimane laskumine üksinduses, üpriski üksik tunne tekkis, senimaani me sõitsime kogu aeg paaris, sõime paaris, jõime jne nagu sukk ja perse põhimõtteliselt.
Tehtud! Lähme ära!
Autosse me ei roninud mäe otsas. Kui sa oled ülesse roninud, siis sa oled välja teeninud ka alla sõidu. Mis siis, et sa oled seda teinud juba sel päeval 15 korda ja on kottpime. Kristel autoga ette, me hoiame sabas, minu tuli juba valgustas jeli-jeli ja Priidul polnudki tuld üldse, nagu üldse terve selle ürituse käigus, ainult tagatuli. Uskumatu vend on ikka 🙂
All ratad autosse, “taksojuht” palun koju. Me tegime oma päeva ära. Pessu ja voodisse.
Võimas tunne, minu pikim pingutus nii rattal kui üldse. Aitäh Priit selle mõtte eest, see oli vägev kogemus! Üleüldse tänu Sulle ja Tahtejõu Tuurile süvenes minu armastus ratta vastu. Aitäh Kristelile suppordi eest ja, et hoidsid silma peal, kuidas kaks tüüpi teevad midagi enda jaoks. Aitäh, sugulastele ja Tiinale, kes mõistavad, et rattasõit ei ole enam ravitav minu puhul.
