Planeerides 2020 hooaega oli kõik ilus, kevadlaager, L’Etape, Ironman Tallinn tiim ja septembris isiklik Ironman Itaalias. Tallinn oligi planeeritud soojenduseks oma individuaalstardi jaoks. Head ja lihtsat minu lemmikala ehk ujumist ma ei tee, vaid sõidan rattaga. Enervit Estonia pakkus neid esindada, ma mõtlesin, et küll ujuja leiab aga kes viitsib korralikult maratoni joosta on palju keerulisem. Algusest peale mõtlesin, et kindlasti Leivo käest võiks uurida, saime jutule ja tuli välja, et oligi plaan ka tiimi teha ja ta otsis ka endale kaaslasi. Saigi see mure murtud. Toomas pakkus välja, et Wade ujub ja oligi tiim koos.
Siis tuli Wuhani nahkhiirte kuum teema ja keeras kõik pea peale. Leivo ei saanud minna Mont Blanci ultra jooksule ja kõik kuidagi oli nagu oli. Mina sõitsin rattaga, sõitsin kodus pukil päev läbi, napilt alla 13 tunni, siis sõitsin Priiduga paar päeva jutti ja kuidagi olin iseenda otsingul. Sõtsin Filtri maatekarika etapid ja Ironman tundus kuskil olevat, kas on, kas ei ole, ei tea. Ega midagi ei olnud kindlat. Trenni oli vaja teha, õnneks TT-ratast ei puutunud. Ja ei puutunud ma seda kuni jäi umbes kolm nädalat stardini. Vaatasin õnnetult maanteeratast ja võtsin 26 juuli TT-ratta lõpuks välja. Kavas oli 4 tundi trenni. Kuna ratas ei ole mul väga agressiivselt seadistatud, siis sai see pull esimeseks korraks ka ära tehtud. Lubasin sooja ilma ja veepuuduse tõttu jäätise ja jäätee peatuse.
Sinna vahele tulid veel MTB kolmapäevakud, meistrikad maantee gruppisõidus. Ütleme nii, et ega seda TT-ratast üleliia palju ei näppinud. Kokku enne Ironmani täpselt kuus korda. Seal sees oli veel üks 4-tunnine sõit ja võitlusnädala eelne hommikune rajaluure. Kuna rada muudeti ja lisati mingid vimkad, siis tundus, et ikka peab vaatama vähemasti pöördekohad üle. Ütleme nii, et keegi sõi palju lõvisuppi vist.
Kunagi sai lubatud, et kui läheme tiimina Ironmanile, siis kindlasti pakume konkurentsi ja anname endast parima, et olla vähemalt poodiumil. Kuna excel ei valeta ja kodus numbreid vaadates sa oled kindlasti palju tugevam kui üks kõik, kes. Tundus kõik see iizi-briizi. Võistluse eelneval nädalal mulle nii juba ei tundunud. Tundsin, et üksinda oleks seda pulli teha palju lihtsam, sina ei sõltu kellestki ja sinu tulemus ei mõjuta kedagi ja ei saa alt vedada. Pluss planeeritud kiiruse ja wattide hoidmine tundus ka liiga sinise unistusena.
Eks seda tunnet oli vaja leevendada ja mis kõige paremini seda teeb on ikka varustuse hankimine ja laenamine. Esimese asjana kleepisin ratta üle, nüüd see on absoluutselt musta matti värvi. See minu peas andis juba paraja portsu tasuta watte juurde. Teine asi, mida kõik ratturid räägivad ja mida pidi ka kindlasti tegema, oli vaja sebida ketasjooksu. Mul seda ei ole ja selle ostu ma ei pea kuidagi objektiivseks. Õnneks sõbrad Hawaiist tõttasid appi. Sebisid mulle ketast, millel oli väike aga. See oli mõeldud ketaspiduritega rattale. Mul on tavaliste piduritega. See aga tähendas, et taga mul pidureid ei ole. Igaks juhuks panin taha korgist piduripadjad, et kui juba päris häda käes, siis vähemasti päris ära ei lõhu kallist jooksu. No ja kuna pidurdamine on kiiruse surm, siis leppisime kokku, et ma ei pidurda vaid kihutan. Tegin nendes vähestes trennides ka pidurduse trenne ehk proovisin, kuidas on ainult esipiduriga olla. Saab hakkama, pole häda ja kui on häda, siis on juba hilja.
Reede õhul, mil varustus oli juba ära viidud ja oli vaja sättida ennast Ironkids “jooksule”, kahekuune tütar hirmsasti tahtis osaleda seal, Sander Värv hakkas uurima, mis ja kuidas ma teen ja siis oli: tahad ma laenan sulle oma aerokiivri, kuidas sa lähed oma tavalisega, a’la häbi sul olgu. Okei, sain kiivri, sobis ja tundus mugav. Eks alati on õige proovida võistluspäeval uusi asju 🙂
Laupäeva hommikul saatsin Wade Stokes’i ujuma, mees teab, mida teeb, pabinat ei olnud vähemasti välja ei paista. Ütles, et see jooksmise osa talle väga ei meeldi, ehk kui ta peab veest transiiti jooksma 🙂 Hiljem Wade rääkis, et kui ta veest välja tuli ja kallas oli juba libe, siis ta ikka pani korra ninuli. Wade on äge mees, kes avastas enda jaoks pika ujumise, 3,8 km tema jaoks on suht sprint.
Leivo oli oma rattaga kohal ka. Leivo tuli, et ma saaks sooja teha 🙂 Kohtunike poolt oli see ok, seega kasutasime olukorra ära. Sai veidi keritud, natuke jalad tööle ja konkurenti vähemasti psühholoogiliselt hirmutatud. Vanuseklassi start veits venis, siis väga ei teadnud, millal Wade tuleb. Tulemata ta ei jätnud, oli teine ujuja tiimide seast. Hakkas minu esenemine.
Minu õnneks, minu ajaks oli tiimi ratturite rajale väljumise värav ka juba lahti, esimesel ei läinud nii hästi ja ta jooksis rattaga ringi, et leida väljapääsu. Algas 4 ja pool tundi, “ela ennast välja aga ära üle pane” plokk. 25 km peal nägin, et Huumi rattur Kert Martma jookseb telgi juures tagajooksuga ja tal on tehniline. See tähendas, et ma olen nüüd tiimide seas esimene ja pean seda kohta hoidma. Muret tekitas, et kuskil taga peaks olema ka Risto Reinpõld ja kuigi tema sõnul see 180 km TT pikkus pole talle, siis seda meistri juttu ma väga ei uskunud. Tegin oma tööd ja ei lasknud ennast segada.
Esimene ring ehk 90 km läks plaanipäraselt, ajaga 3:11 ja keskmise kiirusega 39.5 km/h mis oli nõks alla 40, kuid ajasin kõik Stroomi ranna ja Kopli labürindi süüks. Ei midagi keerulist, kuid siiski ebameeldiv tiirutada aedade vahel ja hüpata üle äärekivide jne. Teine ring, eks see alati on põnevam ja paneb lõpliku punkti. Ega seal ei toimunud ka midagi erilist, seniks kuni tuli 130 km ette. Selge oli, et krambipoiss hiilib ja eks ma juba 10 km ennem ka sain sellest aru ja võiks nõks vähemaks võtta. Kuid siis, Türisalu panga tõusul möödus minus Risto Reinpõld. Vaatas sügavalt silma ja pani edasi. Eks tema jaoks ma olin kindlasti süsi, päris süsi polnud, lihtsalt veits piinlesin ja olin kahe vahel, kas nüüd olla sabas iga hinnaga või teha oma sõitu. Vahe oli sees, kuid Risto oli vaateväljas. Kuiniks tagasipöördeni linna suunas. Jätsin meelde, kus me olime kohakuti ja kui jõudsin samasse kohta, oli vahe 4 minutit.
Transiiti jõudsin nii, et üks king oli veel jalas, ei jõudnud ma kinga lahti teha ja siis jooksingi üks king jalas nagu kloun, et Leivo lõpuks saaks maratoni joosta. Leivol oli vaja nüüd minu kaotatud 4 minutit tagasi joosta. Leivol oli väga kõva plaan ja ma uskusin, et ta teeb selle ära ja toob kastanid tulest. Teisel ringil nii läkski, Leivo läks eest ära ja nüüd oli ainult oodata teda finišis. Leivo versioon ja muljed tema blogis.
Mina sain visata jalad puule ja lihtsalt nautida päeva ja olla. Olla Tiina ja tütrega, päris lahe või mis 🙂 Eks selline seltskond on ka minu jaoks uus ja põnev.
Vahepeal hakaks sadama ja Leivo lõpetas juba vihmas, oli õnnelik, et see asi lõppes ja tuli esimesena. Meil kõigil oli vägev, me oleme esimesed! Päris pull, ma pole veel suurel võistlusel võitnud. Aga tänu heale meeskonnale see sai teoks isegi keskpärase ratturiga.
Team Enervit Estonia
Ujumine: 53:20
Ratas: 4:38:31
Jooks: 2:49:56
Kokku: 8:24:25
Aitäh Toomas Ellmann ja Enervit. Aitäh tiimile Leivo Sepp 🏃 ja Wade Stokes 🏊♂️ ! Aitäh Sander Värv, Hawaii Express!
