1005 kilomeetrit ühe sõiduga, magamata, 33 tundi sõitmist ja koos pausidega 39 tundi söömise ja molutamisega.
Miks, milleks, kuidas – palju küsimusi aga vähe keeruline vastust anda ka iseendale.
Kurjajuur oli seekord Priit, kes vist karantiini mõju all või lihtsalt suure rattasõidu igatsusest hakkas mingi hetk träkke joonistama. Kust selline idee, jätan Priidule selgitamiseks. Kord olid laual veetornid, siis tondilossid jne ja lõpuks ikka jõudsime, et hea oleks kõik mandri Hawaii poed läbi käia. Hea lihtne ja sümboolne siht ja eesmärk. Muidugi enne kindla plaani lukkulöömist ma olin muidugi eos nõus, et davai teeme “veidi” pikemat sõidu ja siis iseenesest tuli ka 1000 kilomeetrit.
Priit tegi õnneks koos minuga pea 3 tundi trenni alla mis oli tal see aasta pikim sõit 🙂 Mõlemal oli 16 tunni sõidud varasemalt tehtud, et siis sealt venitada 24 tunni peale ja siis veidi veel tundus nagu hea plaan 🙂
Ettevalmistus nüüdseks juba klassikaline ja testitud, söögid-joogid autos, varu kummid/rehvid, riided. Pluss tuled, keegi peab ju öösel sõitma ka. Arvestasime 6 tunni pimedusega, reaalsuses tegelikult pimedat aega oli vähem aga parem varuga. Saatemeeskonnaks Tiina ja Edgari. Edgari võttis Lõuna-Eesti õhtu ja öövahetuse enda peale, kuni Tiina sai rahumeeli magada hambad seina poole (otsetõlge venekeelsest ütlemisest). Hommikul Edgari kihutas koju voodisse ja Tiina võttis teise vahetuse ja vähem adekvaatsemad rattureid vastu.
Plaan on lihtne:
Al Mare, Kristiine, Pirita, Viimsi, Paide, Rakvere, Narva, Jõhvi, Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu, Haapsalu, Al Mare.
Start
23.05 kell 6:07
Mis meil viga, ilma on hea, päike paistab 11 kraadi sooja. Pildid värgid, Tahtejõu vestid seljas, instagrami-Priit hakkab postitama poodide eest pilte. Paugutame Tallinna poed läbi, liiklust pole, jõuame Piritale varem kui Tiina autoga. Viimsis: “Nüüd me vist ei jõua enne sind kohale, läheb tiba rohkem aega, enne kui oleme Paides.” Nüüd vist lebo osa sai mööda ja hakkab päris sõit. Õnneks sebraülekäigul kest teed Viimsit noortel oli vaja prantsuse keeletehnikat harjutada üksteisega ja sellelt avalikult intiimsel kirehetkel me jätkasime oma teekonda.
Marsruut oli Edgaril nii tehtud, et isegi Hawaii lao nägime ära. Edasi kõik rahulik ja hea, isegi Tartu maantee oli rahulik hommikul ja laial teeserval ei seganud me nagu kedagi. Maasikas oli muidugi uus neljarealine “rattatee” Kose-Aardu. Seal oli ikka lust sõita – peegelsile asfalt, mitte kedagi, ainult kits tuli mitte kuskilt ja mõnda aega jooksis paralleelselt koos meiega, kuni leidis aias augu. Uuesti välja tulla Tartu maanteele saime aru, et kui oled tükk aega sõitnud üksinda ja nüüd uuesti liikluses, siis see liiklus hakkab häirima sind. Õnneks seda ei olnud palju ja Paide juba oli lähedal. Paides meid võeti ikka väga lahkesti vastu – kohvi ja esimesed küsimused, kus te ikka lõpetate, kaua sõidate. Avastasin ka enda jaoks, et Paide on väga armas pood, mis oma moodi erineb.
Paide
124 km / 4h
Kell 10:29
Edasi mööda mulle tuttavaid teid läbi Ambla ja Tapa ja maandusime Rakveres. Selleks ajaks tuli ka Eesti suvi kohale, Tallinnas oli kuumalaine, meil oli 21 kraadi ja 200 km sõidetud. Rakveres ootasid meid ka kohalikud ratturid, et saata meid Narva poole. Ootamise, riietevahetuse ja söömisega julgesti oli meie pikim paus.
Rakvere
208 km / 6h 37m
Kell 13:29
Narva poole meie õnneks oli ka vastutuul aga kuna meil oli nüüd väike grupieelis, siis saime veits viilida.
Suur aitäh, kes tulid meid saatma, oli hea nii rääkida juttu, kui ka lihtsalt taga tuules istuda. Miks te Narvani ei tulnud? 😀 Kuidagi kiire hakkas ja kellel naine lastega kodus ootas, kellel saun 😀 Respekt ja tänud kõige kangematele, kes meiega sõitsid!
Narva
327 km / 10h 24m
Kell 17:52
Narva-Jõhvi ots oli vist kõige tüütum, kuna sa just sõitsid seda teed ja nüüd sõidad seda sama tagasi. Jõhvi jõudes vähemalt keskmine kiirus kogu selle tsirka 370 kilomeetri peale oli päris hea, kas oli mõtet nii palju vajutada ja pikki otsi ees olla, selgub muidugi hiljem. Jõhvis ootas meid juba Edgari seljankaga. Toidu vastu ei ole mul kunagi midagi, eriti kui see on midagi, mis pole eelnevalt varutud ja erineb autos olevaga. Edgari sai meid muidugi norida, et meil jutt aeglane, aga kogu lõbu alles hakkas.
Jõhvi
376 km / 11h 58m
Kell 19:50
Enne Peipsit oli meil siis viimane riietevahetus, pikad püksid ja särk. Etteruttavalt võib öelda, et nii me sõitsime lõppuni. Ega ilm ei olnud teine päev palju soojem ja ega keha ei tootnud liigset temperatuuri ka.
410 kilomeetrit sõidetud ja päike loojus, tuled juba peal ootasid oma hetke. Eks mingi hetk läkski sujuvalt pimedaks ja Mustvee-Igavere läks kuidagi ühe jutiga rutiinselt ja juba mul hakkas kergelt koppa ette viskama. Ma tundsin, et minu energiavaru hakkab otsa saama, aga ei suutnud, ei tahtnud, ei viitsinud midagi hoopealt süüa ja taskust võtta. Sõin siis, kui peatusime aga mitte hoopealt. Peatusi ei olnud meil ju väga tihedalt ja sellega kaevasin endale väikse augupoisi. Ega mentaalselt ei aidanud ka see, et ma teadsin, et Tiina on juba Tartus, puhkab, raudselt käis tema venna ja pere juures saunas ja mina jään nüüd sellest lõbust ilma. Minu peas kõlas ebaausus ja jultumus meid jätta pimeda peale ja mõte, et magada saab alles järgmine päev. Nagu mis teil viga on, miks me seda teeme?
Tartusse me jõudsime öösel enne kella ühte. Lõunaka juures ma nägin ainult ühte asja – ma nägin, et Rasmus (Tiina vend) ulatab mulle kabanossi. See oli kõik, mis ma nägin, ma ei mäleta, kas ma ütlesin tere, ei mäleta, kas küsisin, mis ta oma naise ja sõbraga siin teeb – ei kabanoss! See oli ainus asi, mis ma oma klaasistunud pilguga nägin ja ühe hingetõmbega tõmbasin selle sisse. Kui see oli tehtud, siis kuskilt tuli ka kohv pihku ja ma juba vist natuke rääkisin ka ja sõin autos olevat sööki. Tegelikult oli väga vahva, et nad tulid meid ergutama ja jaurama sinna 😀 Ja see aitas ikka palju, vahel ikka vaja, et keegi annaks tagumikule hoobi, et edasi läheks.
Priidule pakuti ka mitu korda Vana-Tallinnat aga ta kuidagi ikka ei võtnud vedu. Saadeti meid teele laulu ja sõnadega:
Kus te lähete, Võru jääb teisele poolele
ja nii oligi, aga õnneks saime ikka kursi paika.
Tartu
512 km / 16h 25m
Kell 00:58
Tartu-Võru oli vast minu jaoks kõige huvitavam ja uuem osa. Okei, pikad otsad (16 tundi) on sõidetud nüüd oli jälle avastamata territoorium. Kuidas keha hakkab võitlema unega ja üleüldse tegutseb.
Kuskil kella kahe-kolme vahel hakkas võitlus unega pihta ja see oli väga karm. Olin vedamas, Edgari meie taga bussiga teeb katet. Sõidan ja tunnen, et aju ikka lülitub hetkedeks välja ja silmad lähevad kinni. Lihtsalt sõidad ja jääd magama, ma ei tea, kas see kestab nagu sekund või vähem või rohkem. Sõidan ja mõtlen, okei kui ma hoian joont ja ei kaldu eemale on hästi, kui hakkan ära kalduma vastassuunas ehk Edgari laseb signaali ja loodan, et ta ei tee sama ja ei noki. Mingi hetkeni sõidad ja sõidad nii, see tundub ilge igavik ja piin. Peatus ja nüüd tõmbame redbullid sisse, see lööb mingiks ajaks pea selgeks ja uni läheb ära. Teekonda võib jätkata, kottpime on. Kuid ka see koffeiini ja suhkru mõju lõppeb ja uuesti hakkad nokkima. Mingi hetk ma näen, et kits jookseb üle tee. Mõtlen aga kui kits jookseks mind maha, siis saaks ju pikali ja puhkama hakata. Priit nägi miskipärast põtra, kas just samal ajal või mingil teisel hetkel, ma ei tea aga tunnistas, et mõtles ka selle peale, et põder oleks võinud teda või mind maha joosta ja siis oleks saanud nagu puhata, sõpra ikka ei jätta tee peale ja poleks olnud viisakas üksinda jätkata koos alustatud teed.
Ei tea mitu redbulli hiljem ja kuidagi pool unes või ei olnud see uni… Ei tea… Me jõudsime enne kella nelja Võrru.
Võru
579 km / 18h 51m
Kell 3:52
Ütleme nii, et energia tase ei olnud tea, mis suur, kuid kuidagi hakkas valgemaks minema ja kuigi tuled jäid veel peale ei valgustanud nad juba teed. Kuigi päikesetõus oli alles tükk aega hiljem. siis juba oli lihtsam ja meeleolukam, vähemalt mulle. Ja siis Edgari pakub ega te kohviga-kakaod ei taha? Ikka tahame! Põrutab eest ära tanklasse, kui me jõudsime järgi, ulatab meile hoopealt topsid ja elu on lill. Ilus päikesetõus, soe jook, mis veel vaja.
View this post on Instagram
Enne Sangastet kell kuus hommikul teeme peatuse, Priit kurdab, et ikka uni on ja plärtsti moomoo buss jõuab kohale. Allan Oras ja Martti Sala kohal. “Tüübid, me teie pärast ei saanud magada, pidin jälgima, kus te olete.” Tõmbavad rattad bussist välja ja tulevad meiega sõitma. See on äge üllatus! “Mis me teeme, kuidas saame abiks olla?” Ma ei tea, sõitke ees ja rääkige meiega, se kõige parem abi. Jutu loba saatel, väsimus väheneb ja tegelt jumalast äge on, et nad tulid hommikul meiega sõitma.
Sümboolne oli ka 6:07 hommik kui meil sai 24 tundi täis. Šampust ei teinud lahti, ei olnud seda.
Viljandi, Edgari andis saatejärje Tiinale üle, me saime sooja putru süüa. Otsustasin külastada kohalikke kuninglikke võimalusi. Ei saanud ma aru, kas peab midagi maksma või ei, aga tädi tegi selgeks, et ei pea. Mõtlesin, et miks ta mind kuidagi pikalt ja uurivalt vaatas. Pärast ma peeglis nägin – ma oleks ka pikalt vaadanud, võib-olla poleks isegi sisse lasknud, seda parmu näoga lükras meest. Sõiduprillid ees, silmad punased ja pudikeeles midagi räägib, ta veel ummistab torud pärast ära. Õnneks nii ei läinud. Sai näo ära pesta aga see ei teinud minu paistes nägu paremaks, ega miskit, päikeseprillid varjavad kõik ära.
Viljandi
706 km / 23h 17m
Kell 9:11
Suvepealinn, olime ka seal, pood oli kinni. Tiina ütles, et just oli huvitav jaurav seltskond ka, jäime ilma. Võib-olla oleks peksa saanud, võib-olla ei oleks, ei tea. Meeleolu oli taas alla poole normi, süüa oli vaja aga ei suutnud, ei tahtnud, ei viitsinud. Midagi vägistasid sisse (jäätis), veits puhkasime.
Pärnu
800 km / 26h 26m
Kell 13:18
Pärnust väljasõidul meil lihtsalt joppas ja mitte kuskilt keeras tee peale välja Gert Kivistik. Oh seda rõõmu, ega sa meid saatma ei tulnud? Tulidki!? Ei jäänud märkimata Gerdil ka Priidu tummisem hääl. Nii ta meid vedas ja jättis maha Lihula juures. Kuna taustsüsteem oli meil selleks juba erinev, siis tema rahulik oli meie jaoks veidi kangutamine. Armu ei andnud ka tuul aga keskmine kiirus läks meil taas päris normaalseks 🙂
Teeme me siis rahulikult kolmekesi karuselli ja siis tee ääres, mingi tüüp saega vehkimas – vahepeal meie sõbrad Kati ja Kaido leidsid Tiina ülesse ja tulid ka ergutama ja tõmbasid otseses mõttes sae käima. Proovi viilida, kui teisel on saag käes 🙂
See pani südame küll tuksuma paar lööki kiiremini.
Haapsalu
908 km / 30h
Kell 17:38
Viimane Hawaii pood, nüüd kodusirge. Tiina sebis meile pitsat ja kakaod, tahtsid nagu puhata, samas viimane osa jäi ja võiks nagu koju liikuda aga faking 97 kilomeetrit on jäänud. See nii rõõmustas kui ka kurvastas, et veel vähemalt kolm kopikatega tundi läheb. Tundus üüratu aeg. Kui pitsa oli lahendatud ja Priit otsustas lõpuks, et läheb rüvetama kohaliku pitsakohviku kuninglikku paleed, ma viskasin pikali. See oli vist viga. Ei tea, kas Priit nautis oma tegusid kaua või keha lihtsalt arvas, et oh nüüd võib puhata aga mingi hetk tee peal läks mul ikka kuidagi keeruliseks. Peale viimast peatust, mis me tegime, ajaliselt vist oli poolteist tundi sõita, tunnen et keha ei taha käima minna. Tükk maad läks, kui pulss läks normaalseks ja sai tagasi mingi rütmi. Priidul muidugi tekkis mingi teine hingamine või lihtsalt kodulõhna peale ta hakkas sõitma. Mina kuidagi ei suutnud hoida ees tema 33-35 km/h tempot. Seega istusin taga ja lasin nüüd tal ennast koju vedada. Eks võimalik, et ei olnud vaja mul nii pikki vahetusi ees olla aga samas ei tea kunagi, mis siis oleks läinud teisiti.
Enne Linnamäed saime oma teise teeremondi sellel marsruudil, 8 kilomeetrit sai mütata. Õnneks pärast oli ikka väga hea asfalt ja liiklust praktiliselt ei olnud.
Jõudsime Keilasse ja triangel ja mürgel hakkas – Toomas, Jaana ja Eerik. Plakatid, pasunad ruupor, mida veel, oled nagu võitlusel oma fännklubiga. Uhke värk!
Eerik hüppas punti ja sai meid vedada lõpuni. Hea stabiilne kojusõit no ja jälle natuke vaheldust enne kodu. Enne Tallinnasse sisse sõitmist saime oma 1000 kilomeetrit kätte. See oli päris sümboolne hetk. Pisarat silma ei tulnud pigem kerge närv, et Garmin, ole hea ära jookse kokku, ei peaks, ei tohiks aga kui sa seda teeks ma lööks su raisa maha!
Al Mare paistab – ei või olla ja kus on rahvast kokku tulnud, vägev tunne nagu oleks millegi suurega hakkama saanud.
Almare
kell 21:20
Aitäh teile, kes tulid kohale! Musid kallid! Kas nüüd võib koju?
Erilised tänud supordile Tiina & Edgari. Toitlustas Roll Agentuur, banaan, kodupannkoogid, powerbar jne, jootis Tallinna vesi ja Enervit
Distants: 1005,55 kilomeetrit
Sõiduaeg: 33 tundi 14 minutit
Kokku pausidega: 39 tundi 11minutit
Keskmine kiirus 30,3 km/h
Tõusumeetreid: 2948
Kaloreid kulus: 18 629
Keskmine pulss: 118
NP: 170 W
Meist möödus 2500 autot
0 tehnilist viga, ei ühtegi rehvi ega muud probleemi.
Weather Impact: 4%
Headwind: 45% @ 2.2-2.5 m/s
Longest Headwind: 01h 50m 38s
Air Speed: 30.4 km/h
Temp: 9.2°C
Precip: 0% @ 0 Inch/hr
Järgmine päev oli muidugi tore – see üks öö magamata, pane sinna veidi liigutamist peale ja valmis on tore diivani/tugitooli pelmeen. Huvitav oli, et lihas kuskil ei valutanud, ei põlved, ei midagi, lihtsalt keha oli ikka omadega nullis. Ainus asi, mis andis tunda oli kael, kuid peale päeva puhkust ja siis uuesti ratta selga istumist oli juba kõik okei. Eks see, mis teeb vigaseks ravib ka.
Peab kiitma ka riideid mis moomoo meile tegi, mitte midagi, mitte kuskil ei häirinud, ei seganud, ei andnud tunda ei hõõrunud. Midagi ikka oleks välja tulnud selle aja peale aga ei. Kuigi me üks kord vahetasime pikad püksid lühikese vormi vastu, siis pärast läksid uuesti pikad ja kõik toimis ja oli ilus.
