You are an IRONMAN! You may sit down now.
Tegelikult keegi mulle nii ei öelnud ja keegi mulle ei öelnudki, et olen raudmees. Järgmine päev, kui oli tublide aironmänide ja -girl-ide autasustamine, küsiti, kas keegi jäi oma IRONMAN hüüdest ilma, tõstsin kätt, öeldi. Aga see ei olnud päris see ikkagi…
Iga tubli raudmees peale võistlust teeb kokkuvõtte kaua ja mida ta on teinud. Mitu tundi, kilomeetrit ja meetrit. Ma arvan, et seda teha on veel vara. Üks suur verstapost on muidugi tehtud, kuid vara veel puhkama minna.
Nädal enne raudmeest. Ilm on kuum. Tundub, et 30 kraadi väljas on juba okei. Mis läks viltu on merevesi. Kui see kukkus kolme või isegi kahe kraadi peale tundus, et triatloni FB kommuun võttis kätest kinni ja hakkas paanitsema. Kuidas nüüd, mida me teeme, oleme hukas jne. Naljaks oli lugeda kommentaare ja paanitsemist. Kes tegid seda irooniaga, kes tõsiselt muretsesid. Minu suhtumine stardini oli, et ei ole mõtet paanitseda ja muretseda selle üle, mille üle sul puudub kontroll.
Pärast viimast kuu aega trenne ma juba ootasin, millal tuleb see viimane, ironmani eelne nädal ja võistlus ise. Ma olin ikka väsinud, kolm nädala päris raskeid trenne, kohe peale L’Étape du Tour’i. Pikad trennid, normaalne laupäev oli näiteks 5h ratast + kohe jooks peale. Ratas, ei tähendanud, et hüppa peale ja keri. Ikka oma kava, oma võimsuses sees jne. Jooks samamoodi. Kui laupäevaga oli ühel poolel, siis pühapäeval oli jooks jne. Nüüd ma saan aru, et ei ole midagi erilist ja need trennid ei läinud tühja. Aga ütleme ausalt, see periood oli raskem kui võistlus ise. Ilm, mis oli sel ajal, koormus jne, mulle tundus, et nüüd juba ei murra midagi, kui just mõni lollus või lihtsalt ebajopp.
Laupäev 4.08 6:20 stardikoridor. Vee temperatuur 15,4 kraadi ja õnneks ujumine toimub. Ikka päris raudmees toimub, ei ole lühendatud maa, ei asendatud jooksuga jne. Kuigi mul poleks mitte midagi, kui me oleks alustanud jooksuga. Ausalt, ma poleks jonninud ega nutnud.
Sattusin nii, et tuttavad ümberringi nagu ikka. Muljetame Leivoga ja üritame üks teist üle trumbata, kes meist ikka kehvem ujuja on. Valikus oli ujumise aeg, mis kuul alustasime ujumisega, külm vesi, vähene kogemus. Ei oska võtjat välja tuua kahjuks. Ma arvan, et mõlemad olime ühel meelel, et kui suplus on läbi, siis on alles meie alad. Rattad leiab ülesse kergelt, kuna neid ei ole enam palju jäänud jne.
Ujumine 3,8 km
Laevapasun ja nüüd natuke veel ootamist järjekorras ja saab juba vette. Teistmoodi ja põnev oli, et ega keegi jooksuga väga ei läinud vette. Rahuliku sammuga. Kes sai jalad juba vette, hakkas pritsima endale näole vett jne. Eks need, kes käisid enne starti ennast “soojaks” ujuma olid väga mures, et külm on jne. Minu mõte oli, et mis ma pabistan, oma 3,8 km siputamist pean ära tegema ja siis edasi panema. Mis valikud mul veel on, peaasi jääda rahulikuks ja mitte šokki saada, et saaks hingata jne.
Kohe läks muidugi kere soojatootmise režiimile, mul hakkas palav. Šokki õnneks ei tulnud, vaikselt hakkasin siputama. Prillid udused, poisid ei näe, ainult siniste mütsikeste vool. Eks ma seal kuskil olingi, selles mütside voos. Seniks, kuni ma sain aru, et olen kuidagi üksinda jäänud. Mõttes oli “jälle”, mis nüüd on, kus ma olen. Kerge arusaamatus oli, kuni tuli paadimees ja näitas suunda. Ujun, tüüp ikka on kõrval, vilistab nii, et ma mõlema kõrvaga kuulen, no midagi on ikka täitsa pekkis. Tõstan pead, karjub “Sinna!!!” Ma küsin samamoodi “Kuhu?!?”, “Sinna!!!” ja näitab mulle risti minu liikumissuunast. Ma mõtlen, no palju õnne mulle! Mul, kellel iga meeter loetud, kas ma tõesti hakkasin Helsingi poole ujuma, keeran pead ja näen ujumismütside voogu. Jep, kassipoeg pani otse Soome pole. Tore. Tagasi ja uuesti sinna konnavoogu. Ujud ja mõtled, kus kurat need poid on. Mul muidugi on 101 vabandust varukast võtta, oma ujumise osas. See ei tee mu ujumisaega paremaks. Aga sorry, need poid olid liiga kaugel üksteisest ja väiksed. Ujud lihtsalt sinna, kuhu rahvas läheb, äkki ei pane väga puusse. Kui sinka-vonkatamine oli läbi ja nägid veest väljatulevat rampi, oli ikka väga hea meel. Vees külm ei hakanud, kalipsos oli piisavalt soe, jalad ja käed olid veidi jahedad aga mitte midagi erilist. Keha kui radiaator, kütab toa soojaks, vesi oli pärast vast ka soojem.
Hakkan rambil vaikselt välja ronima ja sörgisammud seadma vahetusalasse ja näen, kuidas mõni üldse ei tunne jalgu, ronib veest välja käpukil jne. Mõtlesin, seda ma küll vaatama ei jää ja jooksin sealt kiiresti minema.
Aeg: 01:35:35
Overall : 947/1072
T1
Enamvähem, nii kiiresti kui suutsin tegin ära, ainus asi, mis lisandus, pidin kannaplaastrit panema. Kuna viimasel pikal jooksutrennil suutsin endal ära hõõruda kanna. Jei!
Aeg: 5:03
Ratas 180km
Siin polnud väga vahet Otepääga. Pea alla ja oma tsoonis, seljad tulevad vastu. Mingi tunni jagu natuke mängisime mingi itaallasega, talle ei mahtunud hinge, et ma temast mööda läksin. Tuli järgi, kergematel tõusudel tema jäi mulle ette, läksin mööda. Nii pea kui ma pistsin midagi suhu, kas batooni või geeli, tema ründas. Mõtlesin, okei no mine, eks vaatame, mis sinust saab. Mingi aeg ta ikka jäi selja taha.
Sai äikest, vihma, päikest, kuid see polnud midagi erilist. On hullemates tingimustes sõidetud, seega see oli isegi hea jahutus ja vaheldus.
Erilist tähelepanu väärib Tripassioni mitteametlik ergutus punkt Harku ja Paldiski mnt ristmikul, sõitsid sealt läbi ja nägid, kuidas vatid läksid lihtsalt 2,5 korda suuremaks. Nii palju annab see, kui sind korralikult ergutatakse ja seda nad tegid.
Sain enda jaoks ka kinnituse, et triatleedid ei oska kurve võtta. Nüüd ma olen muidugi ülbe kutt ja visake mind banaanikoortega aga tegelt ka. Ma ei ütle kõik, ütleme nii, et enamus, kes mulle ette jäid. See selleks ja see on pigem naljaga öeldud, olete kõvad vennad/tütarlapsed küll aga õppige, kuidas kurve vaja võtta. Ma ise olen ka kurvis käna pannud, seega see läheb kasuks nii kiiruse hoidmiseks kui ka ohutuse mõttes.
Oma jagu käisid pinda kaks idanaabrit, kes ei sõitnud päris tuules, kuid olid 2-3 meetrit taga. Nad ei tulnud ette, lihtsalt passisid taga ja lasid tirri vahel. Vahe oli ka tobe, 4-5 meetrit nagu ei ole tuules aga kuuleb küll. Üks veel kommenteeris “хорошо идём!” Muidugi “horoso”, te passite taga! Korraks sõitis kohtunik mööda, tüübid tõmbasid vahe sisse ja pärast sama kiiresti tagasi. Ma ise ei viitsinud aega raisata ja pahandada aga veits ebaaus tunne oli küll. Järgmine kord küsin Ain-Alari käest kollased kaardid ja jagan ise neid rajal.
Umbes poole distantsi peal, esimest korda vaatasin, mis see minu keskmine kiirus on, nägin 38 kopikate km/h, olin endaga rahul ja jätkasin. Sõin, jõin graafiku järgi. Mingi hetk mõtlesin, et ratta peal on nii hea, et keegi võiks pasta portsu anda, ma sööks seda siin rahulikult ära. Sain oma TT rattaga veel rohkem sõbraks.
Kui jäi 45 km siis tundsin, et hakkab vaikselt väsima, kuid on jäänud kõigest hommikuveeremine. Selle tundega sõitsin edasi. Selleks hetkeks keskmine kiirus kukkus natuke alla, kuid oli üle 37 km/h. Leppisin endaga kokku, et alla seda ei lase tulgu, mis tahes. Ja see, mis tahes tuligi.
9 km enne lõppu Sõle ja Kopli ristmikul mul läks tagumine rehv. Valjult ütlesin välja oma ebameeldivust ja peatusin. Mul on kõik asjad kaasas, kaotan paar minutit ja kogu muusika. Kiiresti võtan tagajooksu ära, kakun juba sisekummi välja, minu juurde tuleb kohalik Stroomi ranna vend, küsib “Тебе помочь?” ise veits švipsis. Tänasin, ütlesin, et pole vaja, et ma saan disklafi kui ta aitab mind. Ta ütles olgu, astus kaks sammu eemale ja pani käed selja taha. Põhimõtteliselt mul oli nüüd kohtunik, kes vaatas, kas ma saan rehvivahetusega hakkama. Hammastega keerasin vanal sisekummil ventiili pikenduse ära, panen uuele, veljele hops. Ja oi pekkiiii… ventiil ei paista välja. Velg on 8 cm kõrge ja mitte midagi ei ole paista. Palju õnne mulle! Ise räägib, et ratast sõidab. Mis nüüd? Ega midagi vana sisekumm tagasi, kaks CO2 ballooni on, ehk kannatab ära need närust 9 km sõita. Poolel teel panen teise sisse. Minu õnneks tuli motorattal tehniline abi sel hetkel kui ma juba surusin esimese CO2 ballooni sisse. Rääkisin kiiresti oma loo ära, õnneks tüübil oli vaht kaasas, mis lapib augud ära. Vaht sisse, velg tagasi alla ja ma panin minema. Panin nii kiiresti kui suutsin.
Maha jäi ainult minu ratturi ego. Kui sõidate mööda, võib-olla näete seda seal. See ego on seal koos tegemata kodutööga, et enne võistlust vaja kontrollida, mida sa ikka varurehviks paned kaasa, kas maantee sisekumm või sobilik TT ratta jaoks sisekumm.
Aeg: 4:59:05
Overall: 162/1072
Keskmine kiirus: 35.64km/h
T2
Jälle veidi läks aega kannaplaastriga. See ei jäänudki külge, viskasin seda kotti ja panin minema. Nüüd oli jäänud ainult maraton.
Aeg: 3:01
Jooks 42.2km
Kohe läksin oma temposse, ei olnud probleeme ja ei vajanud n-ö sissejooksmist. Toompea tõus vanalinna poole tundus lihtsam kui teistpidi mööda Falgi teed. Mida ma rohkem põdesin, oli tehissild vanalinnas, see aga osutus kõige lihtsamaks osaks. Kui sa jooksid paneelide keskel ja ilusti vajutasin nendele, siis nad vetrusid ja viskasid sind õhku. Seda joosta ei olnud probleemi. Mis oli probleem, oli kogu rada, see oli lihtsalt takistuste rada. Kitsas, pööretega jne. Kaks voogu nii ühes kui teises suunas vahel kahe meetri laiusel rajal. Kui padukas hakkas pihta, siis Suur-Patarei teest sai jõgi. Seal niigi ei olnud ruumi, siis nüüd oli veel vähem. Ainus koht, kus sai ilusti joosta oli Kalamajas pikk sirge.
Esimene ring läks plaanipäraselt, teine ka nibin-nabin. Kolmas, ma juba ei julgenud kogu aeg kiirendada, igal kurvil iga takistuse möödumisel. Ei olnud seda vunki sees ja ma ei surunud ennast. Ütleme ausalt, ma kartsin vastu energiapuuduse seina joosta. Kolmas ring, tempo langes, neljas samuti, jooksin põhimõtteliselt mugavustsoonis, kui see selline on ironmanis.
Mida ma ootasin jooksus, oli tõus, sest seal oli jällegi mitteametlik Tripassioni sinu peale karjumispunkt ehk ergutuspunkt. See andis jällegi päris palju. Aitäh ka teistele, kes olid muudes kohtades.
Neljanda ringi viimane pööre, finišikaar. Tulid läbi ja mida ma tahtsin teha oli istuda. Ma ei kukkunud kokku, mul ei olnud paha, ma tahtsin istuda ja korraks olla selles hetkes. Istusin nii minutit viis. Medal kaelas, vabatahtlik tõi juba vett. Jõin, vaatasin, kuidas teised lõpetavad, kuidas teised veel jooksevad. Mõtlesin, mida kõike kokku sai tehtud.
Aeg: 3:27:20
Overall: 91/1072
Kokkuvõttes: 10:10:05
Overall: 194/1072
KKK – ehk intervjuu iseendaga
Kas see aeg oli plaanis ja oled rahul?
Tegelikult ei olnud, oma peas tahtsin nagu ikka paremat, sest teadsin et suudan rohkem. 10h ironmani ja 10 minutit passimist kripeldavad. Samas, tulla null kogemusega ja ära teha Ironmani, võib nimetada heaks tulemuseks.
Kas see on limiit?
Ei ole, ma olen nüüd kindel, et sein on palju kaugemal.
Kas ma panen oma ratta müüki ja kogu varustuse ka?
Ei pane! See on liiga kallis projekt, et seda üks kord teha. Ja olgem ausad, see on päris huvitav ka.
Kas järgmine aasta uuesti?
Jah, ma teen veel IM-e.
Mis edasi?
Naudin natuke nüüd rattasõite, õnneks huvitavad asjad on tulemas
Mis ujumises saab?
Ma arvan, et mingi hetk ma kolin basseini ära ja olen seal seni kuni ma saan aru, kuidas seda vorsti vees peab liikuma panema.
