KÕKÕVA 800 aka 817km gravelit.

Pelago Kõkõva 800 on fikseeritud marsruudiga omal jõul läbitav üheetapiline rattasõit läbi hingematva Eestimaa looduse. Sõit algas 20. augustil Lõuna-Eesti piirilinnast Valgast, suundudes itta ja mööda Peipsit üles kuni mere äärde, sealt edasi pealinna poole. 800 km pikkune marsruut kulges mööda kruusa-, ühe- ja kaherajalisi teid, millel olid ka mõned maastikulõigud.

817 km / 4300 m
72% metsa/kruusateed
28% asfalt

Sõita võis nii üksi kui ka paaris ning finišeerimiseks tuli jõuda Tallinnasse enne 27. augusti aftekat.
Joonel 19 inimest.

Mulle isiklikult väljakutsed meeldivad ja kui ma nägin suve alguses selle sõidu infot, siis tundus kohe põnev, pluss ma pole sealkandis Eestis ka väga palju käinud. Jätsin meelde, aga ainus mure, et graveli ratast ei olnud. Suvi läks kiiresti kuni ürituse avapauguni oli jäänud kuu aega. Õnneks oli selleks hetkeks ka gravel muretsetud, see aga tähendas, et peaks seda ka sihiotstarbeliselt kasutama.

Asjade kokku laenamine ja toetuseta sõitmise eripärad

Pikki sõite ma olen nii mõnegi teinud ja mulle need võib öelda, et meeldivad. Sai 16h mägedes sõidetud, kui ka 24h talvel pukil, aga ka kerged 1000km 33 tunniga läbi pedaalitud. Seega, mis on loogiline järeldus, seda Kõkõva lihtsalt peab sõitma jutti, magamata. Miks? Siin pole väga loogilist ega arukat selgitust. Lihtsalt selline mõtte oli. Muidugi 4300 tõusumeetrit Eestis ja 800+ km osa tundmatuid teid veits hirmutas, aga kui ma juba pähe võtsin, siis kui ei proovi, ei saagi teada ju, lihtne.

Seni olen sõitnud või teinud asju, kus keegi ikka kuskil toetab, kas siis saateautos on söök ja jook või lihtsalt kõik on käeulatuses. Siin aga hirmutas just see, mis juhtub kui vesi või söök otsa saab.

Planeerimiseni ma väga kaugele ei jõudnudki, kuidagi jutu käigus kaaskannataja Sander Värviga sain teada, et tal juba kaardil kõik poed ja osa telkimiskohti märgitud. Teine osa mind väga ei huvitanud, aga poed küll. Seda sai ka “laenatud”, ehk nüüd mul oli teada ka trassiäärsed poed ja nende lahtilolekuajad. Aitäh Sander, kodumaa ei unusta! Tema algne päev oli rahulik neljapäevane läbimine. Ma olin vait, võib olla isegi ütlesin, et proovin jutti sõita aga ega keegi seda loba tõsiselt ei võtnud.

Ratas on, aga kotid värgid mis rattale panna ja no mingi magamisvarustuse peaks ikka kaasa võtma, kes teab mis juhtub. Olles teinud Taliharja ultrajookse (100+ km), siis see on sinu enda huvides. Õnneks sõbrad tõttavad appi, Tõnis Tali laenas oma bivibag telgi, magamiskoti, madratsi ja pange tähele ka padja! See täispuhutav padi oli kokku panduna poole pihu suurune, üpriski muljetavaldav.

Õnneks ilm “soosis”, ehk lubas sooja. See tähendas päeval 30 kraadi ja õhtul 20+, ehk siis telk ja magamiskott ei tulnudki kaasa, jäi ainult madrats, padi (üli oluline muidugi) ja torutelgi asemel bivi päästekott, ehk selline pisike fooliumist kott kuhu sisse ronida, kui tõeline unehäda käes, üks foolium tekk veel ja oligi kõik. Riietest vest, käised ja sääred ning igaks juhuks sokid. Suhteliselt lite, nagu mulle öeldi.

Söögikott raami vahel oli täis energiabatoone ja -geele, mõned kummikommid ka. Seljal oli 2l veekott ja mõni päästegeel lisaks. Võiks öelda, et tüüp läheks Haanja 100 sõitma, kus on võileivad, banaanid jne? Neid sai süüa enne sõitu. Aga tuleme toidu juurde hiljem.

Kuna gravelil ma palju sõita ei jõudnud  ja rada ülidetailselt ei teadnud, siis keskmist kiirus ette planeerida oli ikka jube raske. Enda peas mõteldes, kui sõita 20-21km/h keskmist koos mõnede matkamistega ja ratta tassimisega, siis on ju hästi, ehk siis kui ma puhtalt sõidan 40 tundi, olen enda jaoks päris kõva vend. Lisame sinna poeskäigud ja peatused, hops, esmaspäeva hommikuks kohale. Teoorias saab isegi kontorisse tööle minna.

Start Valgast ja esimene ämber

Ultravõistluste või siis pikkade sõitude eripära on on, et kõik võtavad rahulikult ja keegi ei torma. See on lahe, küll jõuab kõike teha, päev on nagunii pikk. Viimased saiakesed sisse, vestled tuttavatega, saad oma gps-i kätte ja nüüd start.

Valgast välja ja esimesed 14km mööda asfalti. Mõtlesin juba enne, et kas panna kohe täpiks ja pärast kõrbeda ja kahetseda, või vaadata rahulikult, et mis toimuma hakkab. Tuli välja midagi vahepealset. Start antud ja hakkasin tempokamalt sõitma. Mathias Väärsi tuli alguses kaasa, või siis mina tulin tema tempoga kaasa pigem. Mathias sõitis Nordcup 4000 eelmine aasta, seega ta minu meelest palju kogenum mitmepäevade- ja toetuseta sõitudel. Kahekesi me saime linnast välja saime, ma hoidsin sama tempot edasi. Mingi hetk jäingi üksinda, nii hea minek oli. Oled seal “aero” asendis, ja kütad. Kaarti mul garmini ees ei olnud, teadsin et mingi 14 km vaja sõita ja siis keerab kruusakale ära, küll ta ise ananb märku. Sõidan, tuul ka soosib ja kuidagi juba tunne oli, et liiga kaugel olen. Hakkan vaatama, mul navigatsioon pausil, no super, torgin edasi ja Garmin teeb restardi. Veel parem! Õnneks taastas ennast ja ei unustanud minu sõidetud maad, aga nägin, et ma JUBA panin mööda. Vähem kui pool tundi sõidetud ja ma juba eksisin. Super! Keeran ratta ringi ja kütan tagasi, 4km oli raja õige kohani, see tähendab, et juba 8km lisaks. Lihtsalt tasuta, kauba peale, enda lollusest.

Ega miskit, hoiame tempot, mitte võistlus-võistlus tempot, aga ka mitte väga säästvat, nagu võiks nii pikkadel sõitudel. Jõuan õige ärapöörde kohani ja näen, teised kaaskannatajaid, saan aru, et rong on läinud ja mul ees on ikka kõvad mehed, kes mitu päeva seda teevad. Ega miskit hakkame püüdma. Nii ükshaaval skalpe noppima. Nii mõnigi küsis, mis sa siin teed, sa olid ju ees. Olin. Õnneks saan sõpradelt “toetavaid” sõnumeid, naeravad millegipärast mu üle ka. Elu on ilus. Selgade noppimine käis edasi. Sain kätte Mathiase, mõtlesin nüüd ongi hästi. Paar sõna ja selgitus, mis ma siin teen. Mingi hetk püüdis Mathias mind taas kinni, jäin metsas jokutama, siis läksin juba mööda ja põhimõtteliselt sõitsin nagu sõitsin. Vaatasin träkkeris järgi, et tegelikult on veel Sander ja Tõnis Saar ees. Seega sõita oli veel. Tempo järgi mõtlesin, et peaks nad ikka kätte saama, päev on veel pikk. Kuidagi endale märkamata, peale kahte ja poolt tundi peale starti olingi taas esimene. Tempot hoidsin ikka sama peal, tunne oli hea.

Esimene peatus Vastseliina tankla. Neli pluss tundi tehtud, vesi oli otsas nii rattal kui ka seljal, oli palav, tahtsin jahutust ja veidike süüa. Nelja tunniga sai selgeks, et isegi maailma parim batoon 30 kraadiga ja pingutuse juures ei lähe nii hästi alla kui tavaliselt. Seega oli vaja veidike toitumiskava korrigeerida. Tanklast külm vesi ja spordijook, jäätis ja paar saiakest. Külmad asjad lendasid kohe sisse nagu kuumale kerisele. Saiakesed tulid kaasa.

Esimene kontrollpunkt Piusa 147km (mul tegelikult juba 155km), korraldajad jõudsid must napilt ette, sest tempel (mida pidi korjama) poldud veel paigaldatud. See oli päris naljakas ja samas motiveeriv.

Edasi oli vaja leppida reaalsusega, et järgmine peatus on alles Põlvas ja seda 60km. Läks 2 tundi ja 20 minutit. Veits oli otsimist, sest Põlva sai juba läbi aga lubatud Statoili tankla ikka ei paistnud. Ega midagi tagasi ja siis saad aru, et see ongi veits marsruudist eemal. Tühi kõht unistas soojast toidust, ikkagi 8h juba sõidetud ja aeg ka selline, et õhtusöögilaadne asi peaks kõhtu maanduma. Suurim wrap, mida sai tellida, oli tellitud, pannkoogid ja mingi värk veel. Istusin maha ja lihtsalt sõin. Ma teadsin ja kõik ütlesid, et kõige suurem ajakaotus on seismisega, peab võimalikult palju liikuma ja rattal sööma . Mul oli aga plaan vähemasti need söömishetked nautida ja puhata.

Magada või mitte

Ahja, Võnnu, Luunja – need kohad on saanud mulle koduseks, äratundmisrõõm oli suur, vähemalt asfaldi osa. Edasi oli minu jaoks juba väljakutsuvam osa. Sest Pilkast läbisõites tähendas see seda, et ma sõidan ka elukaaslase Tiina õe talust mööda, nagu mitte kaarega vaid konkeetselt mööda. Hea, et sissesõidu tee on nendel piisavalt pikk. See aga tähendas, et seal on pere, Tiina ja laps ja kell on ka juba selline, et võiks varsti tuttu minna, 23 kopikatega. Tee otsas nad muidugi ootasidki mind, peatusin. Rääkisime kuidas on, tõmbasin vesti peale. Oleks võinud sauna minna ja kindlasti oleks saanud ka süüa, aga seda teha ei tohi, pole avalik koht. Seega, tuimalt edasi, parem tagasi mitte vaadata.

Järgmine siht Pedassaare telkimisala kontrollpunkt, ehk veel 2h sõitmist. Õnneks on pime ja mulle meeldib sõita pimedas. See on absoluutselt teine tunne, sa oled iseendaga ja näed umbes 150-200m teed ette, müstiline. Kõik. Ainult tunnetad, et vist on väike tõus, sest kuidagi kiirus langes. Mingi loom oli vist, midagi paistis ees. Kiiruse tunne on ka hoopis teine, nagu kihutaks kogu aeg. Äge on! Valgustuse osas olin valmistunud 16h pimedas ja seda tulega, mis rattal ja veel lisaks kiivri lisavalgustus metsalõikudeks, nii igaks juhuks.

Jõudes Tammeluha järvedeni, otsisin veits kohta kuhu magama minna aga, see polnud veel kontrollpunkt. Läksin edasi, leidsin kontrollpunkti, postitasin instagrammi ja mõtlesin, et tagasi ikka ei lähe ja und nagu ka pole. Liigume edasi siis. Tiina oli ka sõnumi saatnud, et ole hea ja maga kui ikka tunne on, et und vaja. Mõtlesin, okei, ma sõidan Jõgevale, seal tankla, mis avatakse kell 6, sinna minna on 50km äkki, siis korra teen mingi puhkuse. Jõgevale ma jõudsin kell 3 öösel, mida ma teen 3h siin, nii kaua ma ei maga ja und ka pole. Istusin tankla pingil ja vaatasin kus teised on. Mõtlesin, et kaua ma oma veevaruga vastu pean ja ainus normaalne mõte, mis järgnes oli see, et KÕIGEST 160km pärast on uus 24h tsirkli jaam, küll sealt saab süüa ja juua.

Prügikast ja nähtamatud õunad

See 160km ei ole üldse vähe, 7 tundi sõitmist. Seitse tundi tühja kõhuga. Valmistusin, et uni võib peale tükkida ja sellega tuleb raskusi, aga raske oli hoopis söögiga. Sõin ära kõik, mis olin vahepeal ostnud, alles olid meeletud batoonide ja geelid varud. Geel tühja kõhtu väga ei täida. Batooni ma lihtsalt ei sallinud ja ignorrerisin selle olemasoolu. Seega kõht oli lihtsalt tühi. Päike juba tõusis,  taludest mööda sõites mõtlesin, et võtaks kas või õuna, et midagigi vahelduseks. Hämar, nähtavus halb. Sõidad ja vaatad, mis puu see on ja kas leiab sealt midagi õunalaadset. Lõpuks nägin ühte mahajäätud maja ja õunapuud. Häda oli muidugi see, et need olid pisikesed ja hapud talveõunad. Ega midagi, korjasin ja sõin, mõtlesin, kohe kõht lahti, savi “poogen, tuleb mis tuleb” sõin edasi ja jätkasin teed.

Esimest korda tundsin, et väss tuleb. Panin kõrvaklapid sisse ja hakaksin valjult laulma. Hea vist, et keegi ei kuulnud. See oli hea. Pole eriline laulumees, aga need 1.5h andsin ikka võimsa kontserdi, Freddy Mercury on poisike.

Laekveres, kell 7 hommikul olin nõus Coopi suletud poodi sisse murdma, kahjuks või õnneks ei teinud seda. Aga tuli meelde Laseri saade ja toidupäästjate lugu, kes ööhämaruses käivad toidupoodide taga prügikastides “parim enne möödas” toitu päästmas. Kunagi ikka on esimene kord. Nii ma keerasingi maja taha ja nägin suurt prügikasti. Juba kujutasin ette saiakesi ja sefiiritorti, kaane avades, aga paistsid ilusti kobaras kolm bananaani, mis olid mingi koti peale asetatud.

Kõigile kes ütlevad “issand kui rõve”, käige “p*rse”, mind paari musta täpiga “uuest puhtast” prügikastist banaanid ei hirmutanud. Istusin 100m eemal kooli juurde pingile ja maiustasin mõnuga. Heal toidul ei tohi lasta raisku minna. Hommikusöök olemas.

Aidu kärjäär

Tee viis nüüd sõna otsesest mõttes graveli radadele, tee mis oli pehme kuid suhteliselt jämeda kruusaga kaetud. Siis arvasin, et see on kõige jubedam tee, mis saab olla. Sõita väga ei saanud. Ronisin maha, närisin veel õuna, mis taskus oli ja lihtsalt kõndisin ratta kõrval. See ei tundunud jätkusuutlik, jätkasin rattal, õnneks polnud see kole pikk lõik.

Kella 10-ks jõudsin Iisaku tsirkli tanklasse, esimese asjana tellisin suure wrapi ja hakkasin vaatama, et mida veel ära süüa / juua. Jällegi, istusin maha ja olin seal tubli 20 minutit, jõin kohvikakao ära, sõin, olin.

Edasi ootas Aidu kärjäär. Sissesõit oli kiire, edasi ei olnud nii kiire see. Sissesõidul Tõnis Tali juba hakaks uurima, kas ma ikka sõidan magamata lõpuni. Vastus oli “Jah”, lõvisupp oli siis veel. Tõnis ütles, et äkki tuleb vastu ja saadab linna. Super, kuigi kellegi tuules ei tohi sõita, siis vähemalt keegi lahutab su meelt ja saab vestelda, püsib ärkvel, elus.

Aidu karjäärir on ilus koht, soovitan minna. Samas, kergelt vihkasin seda kohta ka. Praamide ülesõidud olid muidugi ilusad, aga need seinad millest pead üles ronima, ratas kaenlas. See oli veits liig. Kell oli 12, lagipähe päike, ma lihtsalt praadisin ennast seal ära. Ei saanud aru, kuidas saab nii raske olla. Arvad, et enam ei saa raskemaks minna, saab küll. Nüüd palun sõida põhimõtteliselt rusikast suuremate kivide otsas, mida nimetatakse teeks. Okei, see ka tehtud, nüüd on kõik, väljasõit ja suht okei tee juba. Näkkäää, viimane praam. Okei, see on tuulest viidud kuhugi vee keskele. Hakkan enda poole tõmbama, ei liigu. Proovin teistpidi tõmmata, ikka ei liigu. Saan kurjaks vajun kogu kehaga trossi peale ja tõmban nii nagu jaksan. Ei, see praam ei liigu kuhugi, tross on kinnimiskinni. Mõtlen, kas ma saan veest läbi kõndida, ei saa, põhja ei näe. Helistan Dimale (rajameistrile), et mis ma nüüd teen. Mine tagasi ja saad ringiga trackile, okei. Saatis isegi pildi kuhu ja kust minna, enda peas mõtlen, no super nüüd, mina siin kaotasin aega, teised saavad “otse” minna. Suht kuri olin selle praami peale, pluss ka see, et jälle lisandus “lisa” kilomeetreid.

Kiviõli õnneks päästis, sai jäätist ja juua. Jook oli selle praadimise käigus otsa saanud. Ja siis Vainu poole tuli peegelsile asfalt, täiesti uskumatu oli kihutada tagant-tuulega. Kõik raske läks kohe meelest. Aseri maastikukaitse ala, super luks ja ilus.

Kundast läbi, kohe on Võsu ja siis alla Tapa pole, see ju siin samas. Tuhkagi, peale Võsut lootsin, et olen juba poolel teel Tapa poole. Võsu sõitsin läbi, poest mööda, veel mõtlesin, et kas keeran tagasi, no ei viitsi. 5km hiljem tuli error sisse, keerasin RMK rajale, mis ei olnud väga sõidetav, vähemasti minu hetke seisundi jaoks. Istusin lihtsalt samblale maha ja viskasin pikali, mõtlesin mis mu elukesest edasi saab. Kas minna tagasi poodi, kaua ma sõidan Tapale ja kas jõuan üldse poodi, see on ju 21-ni lahti.

Aegviidu kandis läks kiiresti ja ludinal, Kuusalu ikka ei tahtnud tulla. Lõpuks ikkagi tuli, vaevaliselt aga tuli. Mõtlesin, kus Tõnis on, ta võiks juba kohal olla. Oligi.

Kannatuste pealtvaataja

Mõtlesin, et tüüp tuleb autoga ja võtab ratta välja ning sõidab kaasa, ei, fännklubi saabus kell üks öösel rattaga! Eks ta teadis, mis tunded mul on. Remargiks, kaasa sõita võis, aga ei tohtinud kuidagi aidata, ega näiteks tuules sõita. Kuigi oleks tahtnud, kiirus max 25 km/h, no lihtsalt ei tule midagi enamat. See poogen, mentaalne tugi on parem.

Mingi hetk ütlesin Tõnisele, et teeme peatuse, ma tahan kotist Pepsit, muu ei lähe enam alla. Tegime peatuse, tõmbasin pudeli välja, istusin ja jõin. Mingi hetk Tõnis survestas edasi minema, okei lähme. Enda peas ja raja kirjelduse järgi pidi olema asfalt, ainult asfalt. Tuhkagi, ikka mingi metsalõik, ikka mingi kruus. Koogil, selle asemel, et otse minna, ei, keerad ära, golfiväljak, otse muru kastmise alla. Saigi ergutust. Õnneks Tõnis rääkis palju, ma ka üritasin kaasa rääkida, kindlasti mitte nii ludinal, eks ma teadsin et pole kõige teravam pliiats ja vast päris umbluud ei tulnud. Eks seda oskab Tõnis kommenteerida.
Maardu, mõtlesin, et nüüd kõik, kohe Pirita ju. EI! Siin ka üks graveli lõik, seal olin juba valmis, et me kuskil Pirital ka metsaringe sõidame. Paar Lillepit näiteks. Maardus tegin oma 0.5l Pepsile otsa peale, see oli ainus “söök” viimase kahe tunni jooksul.

Pirita tee, 7km enne lõppu ja nüüd hakkas tibutama, nüüd siis. Õnneks jõudes Telliskivisse oli asfalt kuiv. Ei hakka kirjeldama, kui äge oli sõita kell 3 öösel tühjas linnas, äge oli see, et nüüd saab koju koju koju.
Telliskivi, Jooks poe ette, Dima (rajameister) hüppab viimasel hetkel autost välja, panen Garmini kinni. KÕIK!

Kohustuslikud pildid ja esimesed muljed rajalt, kuidas sa ikka seda tegid. Pakkus, et  äkki tahan maha istuda, keeldusin, kardan, et pärast oleks keerulisem ennast üles saada. Ratas muutus nende viimaste tundide jooksul juba suht omaks, selle toel oli lihtsam seista ja pikutada.

Statistikat:
39 h 48 min
puhast sõiduaega: 35 h 15 min
keskmine kiirus 24 km/h
tõusumeetreid: 3 717 m

Ma isegi mahtusin 40 tunni sisse koos oma mölutamistega. Mis siis oleks, kui ei oleks pikutanud, mis oleks, kui oleks söögiteemad paremini läbi mõelnud. Need mõtted tulid muidugi hiljem, hetkel tahtsin koju. Sinna oli vaja vändata, need 8 km juba ei tee suurt vahet, Tõnis ütles, et lubas Tiinale, et saadab mind ära. Respect! Ta isegi tassis võidetud shampuse pudel seljal mu ratta viiendale korrusele, selline service.

Kokkuvõttes, oli seda nüüd vaja? Mõnes mõtteis ikka oli, hea oli  enda piire avastada/tuvastada, äkki kunagi läheb seda kogemust vaja. Nüüd, erinevate kogemuste kombinatsioonis saabki midagi väga ägedad teha. Õnneks keha katki ei olnud, aga väsinud ja läbi omadega oli küll. Hommikul näitas kaal -2kg. Peale korralikku väljamagamist oli juba päris hea, tegin enne kohustuslikku suvise kolmapäeva Hommikuveeremist isegi ühe rattavaba päeva. Haigus on see rattasõit.