Teist aastat võtan osa L’Étape du Tour-ist ehk ühest etapist päris Tour de France’ist. Kui eelmine aasta see oli üks suursündmustest minu kalendris, siis see aasta see oli see kui maispala.
Kui võtta kokku ühe sõnaga selle aasta sõitu, siis see on brutaalne. Lihtsalt nii ongi.
- 169km
- 4017 põksumeetrit ülesse
- Neli mäge, kolm 1. kategooria tõusu ja üks hobusekategooria 6 km keskmine nurk 11,2%
Minu õnneks varajane tulek väljamaale aitas natuke kaasa, et harjuda temperatuuriga ja päikesega. Mis puudutas rada, siis ma suhtusin külmanärviliselt ja ei kerinud ennast ülesse, fakt oli see, et finišisse on vaja jõuda ja ega sa mööda ei pääse, kui pead kõike seda lõbu tegema.
Pühapäeval (8.07) oli varajane tõus, kuna ma olin 0 stardigrupis (esimene tuhat) ja minu start oli juba 6:30. Ühelt poolt nüri, et magamistunde jääb väheseks teiselt poolt hea, et ei pea keskpäeval päikese all nii kaua sõitma. Stardikoridorid avatakse tund varem, seega kui tahad enam-vähem ok kohas olla, peab ikka varakult tulema. Väga nagu ei uimerdanud, aga enda graafikust jäin kuidagi maha, tulemuseks õues avastasin, et oi kurja tahtsin panan taskusse paar banaani, kuid need jäid laua peale. Ega midagi, ei viitsi tagasi joosta, las olla. Spoiler alert, see oli viga.
Stardikoridori jõudsin, oli see juba tuugalt täis ja esiotsa polnudki näha. Ega seal midagi ilusat, rahvast palju, juba on soe, nüüd seisa mediteeri ja oota. Stardini oli jäänud 45 minutit. Mida lähemal stardini, seda huvitavam oli, kes hakkas oma sisekummi vahetama, kes otsustas, et vaja just siin stardikoridoris oma põit tühjendada ja sättis ennast mugavalt koridori aia juurde. Eks maailm on kirju.
Pauk ja way to go. Ütleme nii, et kohe hakkas pihta rattaralli, armu polnud flätt ju, kiirus on oli “okei” 45-50 km/h kohalikud tõmbavad, püsi ainult kannul, õnneks inimesi niipalju, et üksinda ei jää ja ikka oled grupis. Seniks kuni hakkasid tulema ringid, kiirus maha, jälle ülesse ja nii päris tihti. Nagu kriteeriumit sõidaks. Ja nii päris tihti, kiirus maha, siis ülesse jne. Seniks kuni üldse jäime seisma, hakkasime liikuma ja siis näed, et külakuhi oli. Vaatad, huvitav on see nüüd vesi asfaldil või ei… pigem vist ei ole vesi. Kedagi maha nagu ka ei jäänud, kõik panevad edasi. Flatt kestab edasi kuni hakkavad esimesed põksud, 500+ ja 620m. Selleks ajaks ma püüdsin või leidsin grupis Priit S. ette ruttavalt öeldes, koos me sõitsimegi nii kuni eelviimase mäeni.
Esimene mägi col de la Croix Fry 11km pikk, keskmine protsent 6,5% pikk aga mugav mägi, istud omas tsoonis midagi muud. Ainuke vahe, et saad aru, et siin grupis on ikka kõvad vennad koos, mõni paneb tõusul mööda nagu sa seisaks, enda meelest ma ei seisnud. 1477m olemas, nüüd alla ja nüüd tuleb maasikas.
Plateau des Glières, ajalooline koht, ilus. Ilus teekond. Kitsas tee, uus asfalt. 6km keskmine 11,2% ehk siis vahepeal viskas päris korralikult ülesse. Siin eriliselt positiivset emotsiooni ei ole, sõidad põhimõtteliselt metsas. Kõik kõrval, ees, taga puhivad, vaadata pole midagi, lihtsalt teed tööd. Kuniks sa jõuad platoo peale. Mõtled oh, nüüd on lubatud 2km kruusakas ja saab veereda, puhata jne ainult tolmune pidi olema. Kus nüüd optimist, kruusatee on muidugi parem kui mõni Tallinna kesklinna tee, sile ja kõva nagu asfalt aga ole nii hea ja keri veel natuke üles-alla. Tolmu ka pole, kõik tiksuvad.
Lõpuks saab alla. Siis mõtled, et profiilipeal olid kaks väikest tõusu, nad ei ole märgistatud, ju siis pole midagi erilist. Ei olnudki, lihtsalt jo-majoo üks 917m ja teine 650 tõesti ei vaja märkimist, mis meil Suure Munamäe rahvale kaks sellist tõusu lisaks, ma võtan Pärnu mnt viadukti pea iga päev, nohu. Sõidad need ära vaatad, et kohalikud flätti peal hakkavad viilima. Ei poisid, me peame sõitma, kord Priit S. ässitas, kord mina aga sai tööle ja nüüd liigume juba hoogsalt. Saime isegi kiirema pundi kätte. Sõidad mööda suur teed, vaadata pole midagi, tavaline kiirteetaoline tee. Vaatad oma pudeleid, katsud taskuid, et mitu geeli jäänud. Geelid on plaanipäraselt läinud nagu graafiku järgi. Vett on küll jube vähe. Ok, plaan on see, et 135km peal hakkab tõus ja just enne seda on toidupunkt seal tangib ja veab lõpuni välja. Kuigi enne seda oli juba korraks tunne, et kõht on kuidagi tühi. Kiire peatus, kuni tädi täidab pudelid, jood ise. Laud söögiga jäi kaugele, ratta pealt ei roni maha, ega midag. Mägi. Mis seal ikka, peab ronima.
Col de Romme ja col la Colombière kaks mäge järjest, esimene 8.8km 8.9% tõusuga, teine 7.5km 8.5%. Oma peas läbitav oli, ei ole mugavustsoonis tõus aga tehtav. Hakakab col de Romme, püsime Priiduga koos. Jalad, jalad on nagu olemas nad on valusad aga kuidagi muutuvad juba suht makaroniks. Vähem mõtteid, väike kramp, sunnid ennast kerima ja läheb üle. Nüüd sõida ja ära mõtle. Nii oligi sõitsingi kuni tuli 139km siis lihtsalt nagu haamriga löödud. Võimsus kadus ära, Priit muutus täpiks ja mina lihtsalt jäin tiksuma. Kui enne sõitsime kuskil 12km/h siis nüüd on mul ees 8- 10 km/h maksimum. Geel sisse, ei kõik, siin ei toimi midagi, tüüp on võlas. Kõik panevad mööda, tunne oli, et ma lihtsalt seisin. Sellel hõõgpirnil ronisin siis üles. Oli seal ilus ka, kui keegi küsib siis ausalt öeldes, ega ei mäleta. Kui ma jõudsin ülesse siis hõõgpirni asemel oli juba väike tordi küünlake, umbes nii valge oli mul silme ees. Miskipärast ma lootsin, et üleval on toidupunk, ma saan seal süüa ja siis alla panna suure hurraaga. Ei olnud nii, toidupunkt oli taas all. Sõidan alla, panen suure matsuga mingist august läbi, ratas minuga lendab, kolinaga maandun, kõik ilusti püsti, kuid siin oli reality check, et olgu mul pime ees aga peab ühes tükis alla tulema. Õnneks tulingi, otse toidupunkti.
Ees on kandik keeksiga, kandik ette, sööd ja nii 4-5 minutit, siis vaatad kõrvale ja näed põlgusega, banaanid. Mmmm… mul kodus on ka sellised. Aga, mis seal kõrval, apelsin, oh neid sööks küll. Nüüd on apelsini kandik ees, taas mingi 4 minutit seisad, topid ennast täis. Kohalik tädi üritab midagi mulle öelda, ma midagi ebaadekvaatset vastan, tema saab aru, et väljamaalane, kes ennast tühjaks sõitis, rohkem mind ei torgi ja ma ei sega teda. Selliselt lõbusalt 10 minutit möödus, elu hakkab tagasi tulema. Lõpuks.
Nüüd viimane mägi, elu on tagasi, jalad muidugi ei ole juba need, aga vähemasti pilt ees on värviline ja jõudu on. Col la Colombière mulle juba meeldis, ilus mägi ja ilus alla laskumine Le Grand-Bornand-i. Kohalikuga tegime alla laskumisel karuselli ja sai päris paljud kätte nii enne finišit. Finiš, medal ojee, ja näe oma Eesti punt juba ootab ega midagi, kas nüüd maha istuda võib?
Loo moraal on see, et kui planeerid midagi kaasa võtta, siis võta ja siin ka minu õppetund, et puhtalt vedelal toidul mina välja ei vea, peab midagi tahket saama. Sõidad, õpid, saad targemaks.
Aeg: 6:38:53
Koht: 840
