183km, 3500 püstloodis põksumeetrit ajaga 6:28 – L’Étape du Tour. Pannes ennast esimest korda kirja valisin, et tahan olla finišeerija (siis ma mõtlesin ega ma mingi hull pole). Tulles kohale mõtled, miks sind pandi ikka kolmandasse gruppi tagant poolt 
Ma tegin trenni, ma tahan nüüd sõita! Ma ei taha olla taga… Ega midagi, mis on, see on.
Start, kaks eestlast ees, teevad eeslikese tööd (üks olin mina), veavad grupi lahti. Uhke, lapiku riigi maalased veavad. Hiljem tuleb prantslane tagant välja, sappa, järgi ja tempo peale. Vaatan taha, mõned vennad ripuvad peal, aga ette tööd tegema ei tule. Okei, eks pole midagi, ehk eespool saab grupi kätte, siis saab puhata.
Töö käib, karusell prantslasega, siis mitte kuskilt näen, et päris rattur liitub meiega, Austa. Uurin, mis ta siin teeb, miks nii taga. Tuleb rehvi lugu ja kaua ta pidi ootama abi, kahju, aga nüüd on ta siin. Samas meie olukord on parem, nüüd grupp koosneb juba kolmest inimesest olukord on palju parem. Selliselt see trio karusell sõidab esimese kati tõusuni. Tõus tegi oma tööd ja me laguneme laiali. Igaüks paneb oma tempos. Ülesse saades mõtled okei, polegi “väga hull”, äkki viimane tõus ei olegi nii hull kui mõtled. Vähemasti ei kõndinud sokkides ülesse, nagu mõned. Vuhised alla, puhkad, üritad taastuda. Üks päris rattur sattub tee peale, kahekesi sõidame massist mööda. Vaikselt hakkab ülesse kerima, lähen oma tempos, peab kannatama.
“Edasi midagi ilusat ei oskagi öelda, vahel mõtled ebatsensuurselt, vahel üldse ei mõtle.”
Vahel vaatad ringi, vaatad loodust, vaatad kuidas inimesed jäävad seisma, kes on põõsa all, kes lenksu peal. Neli kilti enne lõppu, loed silti, kus öeldakse, et Nibali oleks teinud siin rünnaku. Tol hetkel see tundus mõnitusena, 4 km veel kannatada ja te räägite rünnakust. Viimane kurv, sa näed, et gps näitab viimaseid 400 meetrit, finišit ei näe aga kuuled seda. Nüüd jalad olge valmis, mis teis jäänud on andke välja, paned niipalju kui suudad. Finišijoon, vsjo, finito, tehtud, minge eest ära, ma tahan istuda. Miks siin nii palju rahvast on, vahet pole. Tehtud!
Istud, toibud, ikka veel istud, miks siin üleval nii külm on, õige kõrgel olema. Vaja alla minna, seal on soojem. Tuhised ~20km alla, peatud, teed pilti, vahid ringi, vaatad kui ilus on. Tegelikult on väga ilus, nagu väga-väga ja enne seda oli terve tee ilus. Olgu te saate andeks, et ronida oli raske, see oli seda väärt. Olgu ma võin teha seda veelkord, mitte kohe aga äkki juba homme. Peast vist haige…
Pikemalt L’Étape du Tour-ist kirjutas Tiina Rekand Postimehes.
