Novembrist märtsini on aeg, kus sa teed trenni, laod põhja ja ongi kogu lugu. Võistlusi pole, miskit erilist väga pole, sportlik töö on ainult. Mõni võib isegi öelda, et tuim. Meie õnneks talv on pime – lähed pimedas ja tuled pimedas. Nädalavahetusel näed valgust. Mõni paneb hullult suuska. Mina pole õnneks seda pisikut endale veel saanud, kuigi isegi paar korda õnnestus teha suusaliigutusi. Enamasti need olid lihtsalt toore ülekeha jõul paaristõuked. Ega jalad ei tea, mida teha, seega lohisevad lihtsalt kaasa.
Kuid sellel üpriski rutiinsel ajal on väga oluline tähtsus. Ja ma arvan, et palju alahindavad seda. Ma saan aru, et on raske teha seda atraktiivseks. Minu jaoks see ettevalmistusperiood võttis uue tähenduse, kuna ma olen noor n-ö teadlik treenija. Nüüd igast trennist üritasid õppida midagi uut, olgu see õige liigutus, tehnika või üldse arusaamine, milleks ja mida sa teed. Miks sa oled jõusaalis põrandal ja teed enda jaoks ja ka ümberringi olevate inimeste jaoks “imelikke” harjutusi, mitte ei pumpa täiega biitsepsi ja siis ei karju nii, et terve saal kuuleb sellest ja siis pauguga viskad oma tagasihoidliku kangi põrandale ja siis karjatad veel lõppu: “JEAH! Vot see on trenn!” Ei, rahulikult nahistad seal omaette mati peal ja sured enda lombis enda keharaskuse alla. Ainult röögatad sellele isalõvile vastu (kiusu pärast), saali taganurgast. Ikka selle jaoks, et ta teaks ka, et selles raua ja kangide savannis on ka teine isalõvi. Kui veab, siis esimesel isalõvil olid klapid peas ja ta ei märka sinu vembutamist. Mingi hetk sa jõuad ka suurte poiste masinateni ja siis paned sinna raskusi peale, no ja siis pole enam küsimusi, maksimaalsejõu arendamine on ikka äge 🙂 Ja samal ajal, aina vähem kuuled, et keegi karjuks jõusaalis, kui ta teeb oma harjutusi. Eks see vanus mõjub kuulmisele, kui ka selektiivne kuulmine paraneb talve hooajaga.
Sama kehtib ka pikkade trennide puhul, enam ei tekkinud küsimust, kas on okei ujuda basseinis 5 km ja kas ma ikka jaksan. Jaksan ikka ja see on täitsa okei. Küsimus on, kuidas teha seda nüüd kiiremini kui eelmine aasta, kuidas ujuda, et see olematu tehnika vees lõpus ära ei laguneks. Vees sai palju ennast avastada ja tundma õppida. Kui varem lihtsalt kuulasid, et sa teed valesti seda, ja seda, ja seda jne, sa lihtsalt noogutasid ja jätkasid, siis nüüd on tekkinud mingi realisatsioon ja tunnetus, et tõesti ma teen valesti, ma nüüd tunnen, et ma teen valesti, ma tundsin, et jalad käisid kuskil, kus nad ei peaks olema, käsi ongi kuskil, kus ta ei pea olema jne. Ei tea, kas juhm olemine on selle asja kokkuvõtte.
Kuidas sa jaksad 3 tundi sõita rattaga kohapeal? Ma ei tea, kui sa endale ütled, et see on nüri, eks ta nüri ongi. Muidugi ma sõidaks hea meelega õues, kuid see on keerulisem ja efektiivsem on teha seda meie kliimas sees. Õnneks on Zwift ja saab endale teha elu üpriski lihtsaks ja huvitavamaks. Pluss, ma ei sõida lihtsalt, mul on kava, mida ma pean täitma ja kõik sõidud ei ole ka 3 tundi vahel on isegi õnnestunud 4 tundi olla seljas aga see pigem erand.
Ma hakkan kaldun arvama, et igav periood on see siis, kui ei saada aru, mida ja milleks tehakse. Alguses on eufooria, lihtsalt tegemisest, siis see kaob, hakkab pihta rutiinsus ja on tundmatus. Siin ongi vaja edasi liikuda ja natuke sundida ennast, aru saada, miks sa seda teed, et see ei oleks puhas kohustus. Kokkuvõttes sa teed seda enda jaoks, mitte treeneri või kellegi teise jaoks.
Aprill on vist minu jaoks muutunud lemmikkuuks, kuna see tähendab kevadlaagrit, loodetavasti sooja välismaa ilma. See aasta oli see nii. Hawaii kevadlaager – kaks nädalat muretut treeninguelu ja palju rattasõitu ja päikest. Sel aastal olin laagris uues rollis.
Aprilliga võib tõmmata ka joone ja öelda, et ettevalmistusperiood on lõppenud. Nüüd hakkavad pihta esimesed stardid ja nüüd näeb, kas on olnud kasu sellest talvest ja kas on selle perioodiga ennast paremaks treenitud.
Why be bad at one sport, when you can be bad at three or four.
Tuima statistikat (november-aprill):
- Ratas: 3457 km
- Jooks: 787 km
- Ujumine: 143 km
- Jõusaali: 57 h
