Sellel vähe ärevamal ajal inimene ikka vajab sportlikke väljakutseid. Kodus meil mägede olukord siiani ei ole muutunud ja pole head mäge, kuhu ülesse ronida rattaga nii mitu korda, et saaks Everesti jagu tõusumeetreid (8848). Kõike saab teha aga võiks olla mingi uus tahk sellel asjal, eriti kui kaks aastat tagasi õnnestus teha Everesting sõbraga esimest korda ja olla Eestist esimene, kes on sellist üles-alla sõitu ette võtnud.
Virtuaal Everesting või siis vEverestingu saab teha Zwift keskkonnas. Kõikide tarkade pukkide ja rullikute jaoks on ametlikult aktsepteeritud Zwift Epic KOM virtuaalmägi – ringi pikkus 12,3 km, 436 tõusumeetreid ühe ringiga. Miks seal, sest paljud targad rattapukid ei suuda simuleerida suuremaid tõusunurki. Kui on aga pukk, mis asendab tagajooksu, siis on sellised lahkesti palutud Alpe du Zwift mäele ehk virtuaal koopiale legendaarsest Alpe d’Huez’ist, kõikide oma serpentiinide ja tõusunukkidega. Ühe ringi pikkus on 24,3 km ja koguneb 1036 vertikaalset tõusumeetrit.
Lihavõtte ajal Everestingute eestvedaja, Austraalia rattaklubi Hells500 tuli välja ideega teha uus maailmarekord vEverestingu osalejate arvuga. See andiski lükke lõpuks ära teha selline sõit virtuaalmaailmas ja sellega ka olla esimene eestlane, kes Hall of Fame andmetel on seda teinud.
Ettevalmistuse osas ja logistiliselt on kõik parajalt lihtne, pane pukk kodus tööle, varu sööki ja jooki, mõtle välja, mis meelelahutust tahad endale taustaks ja ongi kõik. Ei ole transpordi probleemi, riietumist ega mingit muud häda nagu tavasõidul. Kõik aga pole nii lihtne kui alguses tundub.
Kodus on palju lihtsam üle kuumeneda, kui pole korralikku ventilaatorit. Tarbima peab korralikult vedelikku, sest see lihtsalt kaob süsteemist. Kuigi kõik on nagu käeulatuses, söök siinsamas, vannituba jne, siis vaadata diivani poole pole soovituslik. Samuti meelelahutus – kellele, mis sobib, kes suudab vaadata samal ajal filme, kes ei. Staatiline olek võib olla kehale paras väljakutse ja suurem mure tekib peas, see on paras meeletugevuse trenn.
Sõit
Pühapäev hommik. Kui normaalne inimene võtab vihmasel ja hallil päeval pärast hommikusööki teise tassikese kohvi ja sätib ennast diivanile ja võtab raamatu või paneb teleka mängima, siis ma ronisin ratta selga.
Umbes viisteist minutit soojaks ja hakkame ronima. Skeptikutele, mis ronimisest ma räägin – virtuaalne maastik ja rattapukid on korralikult arenenud ja tunnetuslik pool kui ka käikude vajadus on sama, mis ka päris Alpe d’Huez’il. On tehtud teste, kus ratturid sõitsid nii päris kui ka virtuaalselt ja nii tunnetuslikult jalale kui ka ajaliselt sama võimsusega, võttis see sama kaua aega.
Kaks ja pool tundi läheb ludinal, kaks korda üles-alla sõidetud ja püsin enam-vähem peas väljamõeldud graafikus. Tunnid jooksevad ja kuskil viienda tundi juures tuleb väiksemat sorti emotsionaalne langus. Võimsus on minu silmis hale, aeg venib ja telekast tuleb paras jura, mida ei soovi vaadata. Ja siis vaata arvutit, vaheta käike, pühi higi, joo ja söö – kuidagi rutiinne see värk on. Vaade ka ei muutu, seinavärv on ka pidevalt sama, põrand ka ei liigu.
Alla laskumisel saad rattalt mõneks minutiks maha, kuna roolima ei pea. Mingi hetkeni eladki selle mõttega, et saan ülesse, kerin natuke tühja, ronin maha, vets, söök-jook, tagasi. Pikalt puhata ei tohi, jalad peavad liikuma, kasvõi tühja.
Käib läbi mõte, et olgu ma teen n-ö pool ära ehk basecampini ja siis vaatame, mis seis on. Minu elukaaslane, kes pidevalt täitis mul pudelit vee või spordijoogiga ja andis süüa, tabas minu emotsionaalset langust. Osavalt mängis kuidagi välja ja juba ma räägin Priiduga, kellega me tegime koos Everestingut Hispaanias Monserrat mäel, mis ma teen ja kaua veel, palju jäänud jne. Midagi nagu erilist polnud ja ei olnud ka juttu stiilis „mees sa suudad“,ei, lihtsalt tavaline ratturite jutt ja täielik restart peas ja pole kahtlust, et see pull saab tehtud.
Telekas kinni, ainult muusika ja läpaka ekraan oma virtuaalse mäega ja ma tunnen, et nüüd lõpuks miski ei sega, ei need jääraja rekkavennad, ei uudised, ei miski ja ma nagu olen seal. Tunnid lähevad edasi, aeg iga ringiga paraneb ja läheb kiiremaks.
8300 tõusumeetrit tehtud ja n-ö viimasel ringil liitub minuga Sander, kes päeva jooksul jälgis ja nüüd otsustas oma kodus, naise rattal ja kodusussidega minuga kaasa sõita. Vägev, lõpuks „näeb“ enda kõrval ka kodu lipuga avatari ekraanil. Ega seni polnud ma üksi ka, päeva tihedamal hetkel sõitis samal ajal umbes 17 tuhat inimest samas virtuaalmaailmas. Üksikuna ennast tunda ei saanud, kuid jalgratta sõpra on tore näha.
8848 meetrit on ekraanil, Everesting on tehtud (8,5 ringi), äkki aitab? Üle kümne tunni on tehtud. Ei, käiku läheb plaan number kaks, koguda üle 10 000 vertikaalmeetri (9,7 ringi). Jalgades tunnen, et oleks see „mägi“ lõputu paneks ühe jutiga. Aeg lendab ja ekraanil on 10 000 meetrit – vägev ja ei olnudki nii hull. Keerad n-ö alla kerid ennast lahti ja napilt alla 13 tunniga on see pull tehtud. Minu pikim rattapuki sõit:
12 tundi 53 minutit
253 km
10 052 tõusumeetrit
üle 8500 kalori
Kuupäevadel 10.-13. aprill üle maailma tehti 208 vEverestingut, nendest üks topelt vEveresting ja kaks kolmekordset. Eelmine rekord oli 42. Olen üks maailmarekordi tegijatest ja ainus Eestist, aga loodetavasti lisandub virtuaalse Everestingu tegijaid meil veelgi.
Ringvaate saatelõik, miks ma tegin seda
