Ratturite pidu L‘Étape du Tour. Selline pidu, et pea 200 ratturit Eestist, ridade vahelt sai isegi välja lugeda sellise sõitja nagu Kersti Kaljulaid, pole paha või mis.
Selle aasta tuur tundus ikka alguses hullem kui eelmine aasta, kuidagi see nii lähebki vähemasti minu senise kogemuse järgi. Samas alati võib olla ka hullem rada, kõik sõltub taustsüsteemist 🙂 Kuid sellest teises postituses.
- 135 km
- 4563 põksumeetrit
- Kolm mäge – 1. kategooria, 2. kategooria ja HC mägi 33 km finišiga Val Thorens’is.
Neljapäeval kohale, reedel ja laupäeval sai tutvuda viimase mäega, meie elamine oli umbes 15 km finisist. Elamine suusamajas, alla veerede peale lõpetamist, miks mitte 🙂
Pühapäev varajane tõus, autosse ja minek starti. Kell 6 olime juba kohal, mina, Priit S. ja Priit V. Jõudsime täpselt kohale selleks ajaks kui stardikoridor avati, 1/3 koridorist kohe täis. Eks ise ka panime sinna ja siis jäi tund aega stardieelseks mandrossiks ja edasi-tagasi käimiseks.
Motiveeriv kõne, pisar silma nurgas, pauk! Raja profiil selline, et põhimõtteliselt kohe oli väke tõusunurk. Kuid, kui alguses minna grupiga, siis oleks ikka eelis enne kui esimene mägi päriselt hakkaks. Teoorias plaan oli ilus, istud alguses ära ja siis lähed oma tempos… teoorias. Reaalsus oli selline, et kuigi esimesed 4 km nägid grupi ees olevaid sõitjaid, siis sinu õnneks vinti keerati nii peale, et vähe polnud. No ja meie mõistes mägi oligi juba ees. Nii oligi, mingi 15 km kannatasin ära ja siis lasin lihtsalt vabaks ja omas tempos edasi. Käige kukele, vajutage palju tahate, mul veel üle 110 km sõita, ma ei kavatse koomas lõpetada. Selle 0 grupi võlu on see, et sa arvad, et oled kõva mees, aga tunne kohapeal on, et kõik on tugevamad, sest kõik lähevad mööda. Paremalt, vasakult, hea, et mitte veel alt ja pealt. Kohalikud papid, noored, isegi ühe jalaga mees pani mööda nagu postist, teine jalg põlvest saati lihtsalt carbon, pedaali küljes kinni, võimas mees.
Edasi oma tsoonis, rütmis, töös, suhteliselt üks kõik oli, mis toimus ümberringi. Nii läkski märkamatult kaks mäge, sajandal kilomeetril esimene peatus, vesi sisse, vesi välja ja minek. Nüüd jäi viimased 33 km mäge. Poole peal teine peatus, sama asi, aga ainult vesi sisse. Nüüd natuke veel ja varsti paistab kodutee. Nüüd peaasi koju mitte keerata. Õnneks sellist tahtmist ei tekkinud ja usun, et Maarja, Uku ja Helena, kes meiega olid ja parasjagu ergutasid, poleks lasknud sel juhtuda 🙂
Viimane suts, alla kilomeetri oli kruusalaadsel tugeval pinnal. Arvasin, et nüüd panen kõik välja ja panene veel tüüpidest mööda. Tee oli ikka korralikult loodist väljas ja jalad ütlesid, et ei, me ei tule sellega kaasa. Õnneks ei länud nii nagu ees oleval sõitjal, kellel jalad lihtsalt lõid krampidesse lukku ja teda ergutajad püüdsid kinni, et ta alla ei veereks. Finiš, tehtud.
Aeg: 6:05
Koht: 488 (10. eestlane)
Peatuseid kokku alla 5 minuti.
Pärast väikest kosumist ja pastat, veeresime Priiduga alla koju ära. Mõni aeg möödub ja Tiina saadab sõnumi, et ta tahaks kofeiini shoti ja tegelt päike tegi talle liiga, ta varjus taastub. Kalkuleerisin, kaua umbes läheb kuni ta meie koduni jõuab, seisan, ootan ja ootan. Siis mõtlesin, mis ma ikka ennast piinan, parem veeren alla niipalju kui saan ja siis tulen temaga ülesse. Nii saigi tehtud, alla sain veel veereda sinnani, kus juba ei tohtinud vastassuunas sõita. Seal siis jäin varjus ootama Tiinat. Siis ma nägin ikka tõsiselt tugevaid inimesi. Garmin näitas 38 kraadi, asfalt õhkas sooja, kõik tulid, kuidas jaksasid. Mul ikka väga vedas, et ei pidanud sellise kuumusega mäest sõitma, eks varasem start mängis siin rolli ja ka varasem lõpetamine. Nägin ka meie presidendi ja tema klubi rattureid, ilus ühtlane tempo, kiiduväärt tulemus tal. Tuli ka Tiina, eks tema jaoks oli üllatus, et ma vastu tulin. Eks ma viimase hetkeni ei öelnudki, et plaan on temaga sõita finišini ja et ma ei keera vahepeal koju ära. Lasin tal minna oma tempos ja sõitsin lihtsalt kaasa. Nägin ka ühte tuttavat, kes südamest ütles, et oksendas viimased 30 km Prantsusmaa täis. Eks see päike tegi paljudele väga liiga. Vaba kohta varjuga kohtades väga ei olnud. Finišit koos Tiinaga ei teinud, läksin ikka ringiga ülesse, et mitte tekitada intsidenti, miks ma teist korda finišeerin. Planeerimata spontaanne sõit minu jaoks ja tubli ja õnnelik Tiina üleval.
