Taliharja Vanakuri on 101 km pikk talvine öine vastupidavus-võistlus. Retk, mida võib läbida kas joostes, rattaga või suusaga. Suusailm on meil nagu on, ühesõnaga oivaline, seega kahjuks ei näinud ühtegi inimest suusaga. Samas, kui oleks keegi võtnud suusad ja kepid pihku ja läbi jooksnud seda, oleks klassi esikoha kinni pannud. Toimub kolmandat korda ja kui esimene aasta toimus see -12 kraadiga, eelmine talv poole meetrise lumega, siis see kord oli mudaralli.
Ultrajooks on üks sellistest asjadest, mis tundub veidi uskumatu, samas korralik proovile panek. See mõte oli mul juba paar aastat kuskil kuklas, et võiks ju proovida ja vaadata, mis juhtub. Esimene mõte oli, et äkki teeks ise. Ja, et ei oleks mingeid ringe või muid atraktsiooni, jookseks Tallinnast enda juurde maale. Saaks väikse paunaga aga 90 km täis. Realisatsioon jäi aga mõttefaasi. Järgmine aasta oli mõte, et peab ikka oma mõtteid realiseerima ja minema kuhugi, kuid ju siis polnud ma piisavalt julge ja küps, sest jäi see taas unistusefaasi.
Nii saigi ennast lõpuks kirja pandud Taliharjale. Ilus number 101 km, üks pikk teekond, ei ole mingeid ringe ja muud jama. Maha tulla põhimõtteliselt saab, aga see on keeruline ja milleks üldse siis ette võtta.
Ettevalmistus – sellega oli lihtne. Triatloni kava, käsil oli jooksufookusega nädal ja lõpus, pompsti ultra, kõik. Ei ole väga mõistlik asi aga samas, kui keeruline saab see ikka olla 😀 No ja mis asi on mõistlik?
Laupäeva hommik, finišist viiakse bussidega starti läbi kesklaagri, kus oli väike kohalik ekskursioon ja kohaliku kandi tutvustus. Saades teada kohaliku küla vana elu ja intrigeeriva kunagise kirikuõpetaja patud, olidki juba stardis – Lätis.
Rada viis meid Läti ja Eesti piirialade “mägedele” metsadesse ja soodesse alates Paganamaalt ja lõppedes Karula Rahvuspargi keskuses Ähijärve kaldal. Kuigi tundub, et mis künkad meil ikka on, aga kokkuvõttes tuhat tõusumeetrit ja sama palju alla ka. Arvestades, et sul on seljakott koos kohustusliku varustusega (matt, magamiskott, hädaabi kile, vesi, söök jne) lisas see asjale vürtsi juurde. Kõik see selleks, et kui miskit juhtub saaks ära oodata oma päästjad. Ma ei hakanud kaaluma kotti, sest vahel teadmatus on lihtsam, kuid pakun, et tublisti üle 5 kilo see asi kaalus.
Strateegia oli lihtne, kui tuleb tahtmine joosta, siis tapa see mõte kohe ära, see pole maraton. Start (kell 12:00), lasid ratturid ette ja kohe põmaki vastu seina – Korneti mägi. Oleks lihtsalt mägi aga ei, pikk trepp. Ratturid muidugi olid ees, tassivad oma vara ülesse. Keegi ikka punnib trepi kõrval ja üritab kiiremini saada ülesse. Ma jäin ikka endale truuks, ma võin kõndida rahulikult ülesse, pikk päev ees. Edasi oli konkreetne takistusjooks. Langenud puud risti-rästi pärast viimast tormi, paar sammu, hüppe, paar sammu, roni üle jne. Takistusjooks asendus üles-alla jooksmisega, mööda kitsast ja huvitavat singlit. Märkamatult sai läbitud 8 km, kus oli esimene kontrollpunkt ja kus sai endale medaljoni.
Medaljonidest veel nii palju, et peakorraldaja Silver tegi asja huvitavamaks ja tee peal sai korjata medaljoni, millest endale kokku siis medali sai lõpuks. Medaljon kujutas endast suurt seibi, kuhu oli peale löödud paar sõna. Kuid ma ütlen, et need seibid on minu jaoks palju kallimad ja tähendavad palju rohkem kui ükski seib senimaani minu elus. Pole kunagi pühendanud ennast nii palju seibi pärast. Uskumatu aga tõsi, seib võib muuta inimest.
Tee peale oli “puistatud” neli medaljoni:
- 1 KP – ca 9 km – Paganamaal Raadi mäel asuva vaatetorni tipus
- 2 KP – ca 32 km – Eesti Vabariigi lõunatipu matkaonnis
- 3 KP – ca 62,5 km – Tellingumäe vaatetorni tipus
- 4 KP – ca 88,5km – RMK Kivi Metsaonnis
Teine KP tuli ka üpriski kiiresti ja lihtsalt, meelde jäi parajalt mudane tee ja suured lombid, millest sai üle hüpata enne kui jõudsid Eesti lõunatippu. Medaljon kätte, patsutasid piiriposti ja aina edasi. Maraton möödas – hakkas pihta täiesti avastamata ala, mis edasi saab? Edasi sai oodata kesklaagrit 48 km peal – saab süüa, varuda vett ja jätkata teekonda. Seal lõpetavad ka pehmoraja läbijad. Kuid sinna oli veel minna. Selle teekonna vältel sain ma kuidagi tempo mõttes kokku koos palju kogenuma Pärtliga. Sai juttu rääkida, muljetada, aeg läks palju kiiremini.
Kesklaarisse jõudsin juba pimeduses, sai nagu Euroopa turist minna sooja tuppa suppi ja putru sööma. Retkest on järsku saanud sanatoorium kõikide mugavustega. Kesklaagris ootas Tiina, õnneks tal oli köögitoimkonnas tegevust. Kõht täis, varusärk vahetatud, ustav moomoo regeni jakk peal, energiajoogi laadne vesi olemas, uuesti teele. Kesklaagri tädi küsis: “Edasi siis?”
Kästakse ju…
sõnasin mina, panin pealambi tööle ja panin sealt minema, hakkaski liiga hea ja mugav juba.
Tunne oli nii hea, et lidusin veidi võib-olla liiga suure hurraaga ja püüdsin kinni uuesti Pärtli koos veel ühe mehega, kes läks gramm varem minema.
Pimedas jooksmine oli palju meeldivam, kuna ei näe neid lõpmatult pikki kruusateid, mis vaimselt sind õõnestavad. Ei saa tempot muuta, lihtsalt lidud. Kolmas kontrollpunkt tuli kuidagi juba vaevaliselt, ei olnud seda hääd tunnet ja see Tellingumäe vaatetorn – see oli künka otsas ja see torn oli kole suur ka. Ei tea, kas mina hakkasin väsima või see torn oligi nii suur kui mulle see tundus. Martsipani batoon teel alla sisse ja uue energiaga edasi, nördimus kadus õnneks ka ära. Jälle pidin oma jooksupartnereid taga ajama kuna jäin kuidagi toppama.
75 km peal või kuskil sinna kanti ma sain aru, et jalad elavad absoluutselt iseseisva elu. Tahtsin künkast ülesse kõndida, kuid oleks hoopis saanud põlvega endale vastu alalõuga, jalad lihtsalt panid omas tempos edasi. See teadmine mind rõõmustas – kepikesed töötavad edasi kui õmblusmasin. Siit järeldasin, et õmblusmasin võib-olla ei ole väga kiire, kuid anname toitu peale ja saabki see pull tehtud.
Enne viimast TP-d oli ka n-ö üllatus toitlustuspunkt, kus sai sooja viineri alla neelata, ära süüa kaasas oleva croissanti ja paar sõna rääkida punkti korraldajaga.
Maastik läks taas lõbusaks – mets, singlid, tee läks üles-alla. Viimane medaljon käes, siit ainult väikse sörgi distants jäänud. Maa ei tundunud küll pikk, kuid ajaliselt mingi lõbustus võiks olla ikka. Mõtlesin, kuidas ennast lõbustada kuna peas mõtteid väga ei olnud siis panin kella iga 1 km järgi piiksuma, et no midagigi oleks, mis häiriks seda vaikust ja pimedust.
Jõudes juba Ähijärve kalda lähedale, nägin ees helkurit. Helkuri kandja nägi mind ka ja kus ta hakkas ees liduma järsku, enne just kõndis. Helkuri kandja oli üks lätlane, kes terve päeva oli veits maad ees või kõrval. Ma juba mõtlesin, et ta ammu puhkab, kuna kadus silmapiirilt. Nüüd siis võistlus hakkas, siin siis ultra mehed hakkavad panema, 3 km enne lõppu, okei. Mina tempot ei muutnud kuna ma ei näinud vajadust, et nüüd mul vaja ennast vigaseks joosta viimastel kilomeetritel kuskil vastu juurikat vms. Mis vahet, kus ma seal protokollis olen. See tüüp vast ei jookse esimest korda ultrat, mul põhivõistlus endaga.
Finišisirge, Silveril muss käib, vaip välja rullitud, jooksen üle ja karjun: “Lollakas!” Tegelikult oli äge, äge oli ka see, et vaimselt ei jõudnud ma kapsaks ennast joosta ja rõõmu oli kuhjaga. Pluss sai ka oma eesmärk täidetud ja mahtusin ööpäeva sisse ja täitsa ilus varu oli ka.
Staapi jõudes näen koera, keda ma nägin stardis, siis kesklaagris ja nüüd siin. Vahe ainult see, et ta kuidagi väga väsinud. Küsin, kelle koer see ikkagi on, sest ta jube sõbralik on. Ei-ei ta jooksis Lätist, tuli ratturitega siia. See peni, pani 101 km ja arvatavasti isegi rohkem, kuna alguses jooksis edasi-tagasi kuna ootas oma jooksjaid ja rattursaatjaid. Jooksjatest tuli peni 5ndaks ja pani koerteklassi kinni. Tubli peni!
Kokkuvõttes: see oli lahe üritus, ma arvan, et ma päris kaua ei söö Kirju Koera komme ja martsipani batoone. Neid sai rajal tarbitud küllaga ja isu sai vist täis mõneks ajaks. Kas ma soovitaks teha ultrat? Ma arvan, et aus vastus on see, et seda ei saa soovitada, selleni peab ise jõudma. Tagantjärgi mõeldes, ära teha 101 km ja saada sealt kaks väikest varbavilli mõlemal jalal, kotist veits hõõrutud selg, ei olegi nii hull aga alati ei pruugi nii jopata. Kas ma teen kunagi uuesti? Hetkel ma ei tea. Võimalik. Aga kindlasti ma ei tahaks ringe joosta, üks konkreetselt pikk teekond on palju ahvatlevam ja huvitavam minu jaoks 🙂
Kiitus ja au Silver Eensaarele ja tema tiimile korralduse eest!
Kogu aeg: 11:15
Koht: 10
