Mandraaž – (мандраж) stardieelne närveldamine, mis kestis stardipauguni. Selliselt võib kirjeldada esimest triatloni kogemust. Kohe pärast stardipasunat see muidugi asendus “hing läks kinni” olekuga. Mitte, et ma hingata poleks saanud, ei, lihtsalt tunne nagu õhk oleks kurku jäänud ja sinna ta jäigi. Finišis kõik kohe möödus ja siis mõtled omaette, et tegelt ja milleks see närv üldse vajalik oli?
Sügisest saati olen teinud kolme ala ja tean oma võimekust. Samuti ei olnud see esimese klassi võistlus minu jaoks, see on harjutuse koht, kuid siiski närv on üleval. Võib olla see on see, et kõik algab ujumisega, pole kunagi joone peal olnud ujumises ja tormanud vette. Pole sellist kogemust sry 🙂 Olen piirdunud kuidagi maismaaga. Samas ratas mulle meeldib, sõidan seda natuke ja kui grupist jään maha, saan ka hakkama. Jooks pole ka võõras. Pane kõik kokku ja tunne on nagu esimest korda lähed lavale esinema. Kohutav!
Pauk käis, ma olen tahtlikult tagareas, näen, kuidas pesumasin hakkab tööle, kuidas viinerikiles mehed hakkavad üks teise peale ronima ja ujuma. Kuna ma ise alles alustasin ujumisega, siis esimese laksuga ei tahtnud kogeda ja saada uputamise koolitust. Minu soov oli rahulikult ära ujuda, saada oma tempo kätte ja mitte rapsida võistlussaginas. Kokkuvõttes ikka veits rapsisin ja tulemuseks ujusin aeglasemalt kui oleks võinud. Veest väljaminnes rattaplats tundus täitsa tühjana, eks ta nii oligi. Fakt on see, et seitsme kuuga päris ujujaks ikka ei saa. Olgu sul jõudu, tahtmist jne, kui ei oska, siis ikka ei oska. Kui varem lihtsalt püsisis veepeal ja nüüd õppisin krooli ujuma, on ka see hea tulemus. Talent pole, aga vähemasti vees tunnen ennast kindlamalt ja lähen sisse, mitte ei ürita kaarega veekogust mööda minna.
Mind ei morjendanud et tulin viimaste seast veest välja, vahetusala esimese korra jaoks oli ok, ei puterdanud väga, ei tõmmanud kalipsot liiga kaua ära jne. Ja isegi optiliste ujumisprillidega leidsin on ratta ja koha. See viga on kah, et ei näe ma midagi ilma prillideta ja läätsed pole sõbrad.
Ratta selga ja minek. 20 km oli ees, kuna grupisõit lubatud, siis teadsin, et tuleb soolosõit. Kõik, kes hästi sõidavad ratast, olid juba ees ära läinud. Ega midagi, käik sisse ja selg ees inimesed hakkasid vastu tulema. Mõni üritas sabas ka olla, 37 km/h keskmist 20 km peale. Midagi ulmelist ei ole, samas 100% endast ka ei andnud. Umbes 5 km peal tuli alles mõistus kohale, et OK nüüd ma sõidan ratast, ujumine on läbi. Muus osas midagi erilist ei olnud. Korraks pärituul, korraks küljekas ja siis vastu ka veits. Nii nagu peab ikka olema. Paar lonksu vett tee peal ja kogu muusika.
Uuesti vahetusalasse, ratas varna, kiiver peast ja tossud jalga. Jäin hiljaks rattasussidest välja hüppamisega hoo pealt, seega pidin nendega vahetus alas jooksma. Eks järgmine kord peab paremini planeerima ja arvestama, mitte jätma juhuse hooleks, et küll ma näen, millal rada lõppeb.
Jooks läks ka erilise emotsioonita, lammutama ei hakanud, võtsin tahtlikult jällegi kergema tempo ja 5 km seda hoidsin. Tunne oli hea, jalad liikusid. Ergutajad olid tasemel ja kaks ringi möödusid kiiresti.
Finišijoon tuli vastu ja medal kaela ja
Esimene triatlon on tehtud!
Kokkuvõttes: 01:13:25
Ujumine: 00:19:20
T1: 00:01:17
Ratas: 00:32:16
T2: 00:00:39
Jooks: 00:19:52
