Hakkas pihta selle aasta triatloni startide copy-paste – Otepää Vol 2.
Ei olnud pabinat, ega närvi, ainus asi oli vaja kogu kupatus kokku korjata ja suunduda Tartu poole. Pinget andis, ega midagi pole ära unustanud, et ära teha päevas kolm ala, kas ikka kogu tavaar on koos? Mis seal ikka, vaja minna, kirja ju pandud ja tegelt tahaks teada saada, kas oli trennist ka kasu.
Rahvast oli see aasta päris palju, pea tuhat individuaali, ikka rahvasport on see triatlon, pidu selline, et hoidke tagasi.
Ujumine. Ujumisega on nii, et ega ma nüüd ei teadnud, mis hakkab saama. Basseinis oli oldud, aeg nagu paranes, avavees jõudsin ka paar korda käia ja sellega teadmine piirdus. See aasta sokutasin ennast ettepoole. Mõtlesin, et olen optimistlik ja lähen gruppi, mis ujub 30-35 minutit. Seisin koridoris. Mõtlesin: “No ei tea, kas ikka on hea mõte?”. Kuni viit start jõudis minuni, olin teinud paar sammu ikka taha poole teha ja paar trügijat ette lasta. Tuli ka minu kord.
Alustasin tugevalt ja endalegi üllatuseks hakkasin Mina! mööda minema. Rütm sees, vaatan, et kuhugi ära ei eksiks. Korra sain vastu kukalt käega, ei pööranud sellele patsutamisele väga tähelepanu, kuna sain aru, et kõrval ujuja rohkem ehmus selle peale ja tõmbas minu juurest täitsa eemale. Mingi hetk, kui oli ujutud umbes pool distantsi kaotsin ees ujujad ära. Mina enda meelest läksin sirgemat teed pidi, ei tahtnud korrata Tallinna IM-i kogemust kus panin Helsingi poole minema. Aga ju siis alati otsem tee ei ole kiirem, ikka pundis segasem ja kiirem on. Nii ma jäingi kuidagi üksindusse, kõrval kedagi polnud. Lõpusirgel tundsin, et käed annavad tunda ja ka tehnika hakkas lagunema ehk siis sain aru, et nüüd ma ikka pidurdan ennast tublisti. Visualiseerisin, et ujumistreener seisab kõrval ja vaatab mind ja siputasin nii hästi kui suutsin.
Ujumine: 00:38:20
T1: 2:30
T1 läbitud, jooksen ratta poole ja oh ülatust, plats ei olegi tühi ja isegi minu esimesel rattaräkil ei ole minu ratas viimane. See andis kindluse juurde, et pole kõik kaotatud vees.
Ratas. Endal jäi muidugi veidi kripeldama, et sõit tuli põhimõtteliselt täpselt sama auku, mis eelmine aasta. Ei tea kas enda osas olen nõudlikum ja rahutum aga oleks lootnud, et saan siin parandada oma aega. Samas arvestades tuult, mis oli tagasipöördel Kanepist Otepääle vastu, ja ka seda, et kuu enne sättisin asendit, ma sõitsin sama võimsusega ning sama keskmist kiirust. Seega võimalik, et polegi asi nii hull ja asendi sättimine mõjus paremuse poole, ju olen säästlikum tiksuja.
Ratas: 2:23:21
T2: 1:43
Jooks algas tempo poolest plaanipäraselt ja rattalt tulles jalad hästi veidi andsid tunda, et miski oli enne toimunud, kuid mitte midagi hullu. Sain tunda ja näha, et jooksurada saab olla ka tühi. Mingi hetk jooksin üldse üksinda, huvitav tunne oli, et nii vaikne on. Kus rahvas on, kus on möll, mida ma nägin eelmine aasta?!
Siiski, jooks hakkas vaikselt ära vajuma. Energiast puudust ei olnud, ega ka sellist üldist väsimust. Ei tahaks öelda, et palav oli, aga ebameeldiv oli küll. Mis ma ise mõtlen tagant järgi tarkusena, ma liiga hilja hakkasin ennast jahutama ja see mängis kätte. Alles esimese ringi lõpus oleks saanud jääd, kuid tol hetkel esimene naine oli ees ja parasjagu tema hakkas sellele pretendeerima. Ma ei hakkanud trügima ega seisma jääma, mis seal ikka. “Ma olen tugev, ma saan ilma hakkama”, mõtlesin omas peas. Teine ring, nüüd ma tundsin Otepää jooksuraja ära. Hullult rahvast, möll jne. Jookse slaalomit. Mingi hetk näen Venemaa lipuga tüüp paneb minust mööda, ma küsin, et kas esimene ring, lootes kuulda, et “ДА”, mis selgitab tema värskust sammust. Kuid kuulsin hoopis “НЕТ!”. Mõtlesin, pekki ma vist olen ikka täitsa mugavustsoonis tiksuma jäänud. Pidin ennast suruma natuke pingutama ja kella vaatama, mida ma enne seda ei teinud.
Teise ringi viimasel poolel sain lõpuks jääd ja siis tuli elu tagasi. Eelnev veega kastmine leevendas, kuid ju siis mitte piisavalt. Ühe jääkuubiku panin mütsi alla ja see sinna jäigi. Nüüd see väike türbel ei sula, lihtsalt hakaks külmetama ühte kohta. Okei, ma liigutasin seda teise kohta, mingi aeg sama. Hea, siis jama. Liigutasin veel, siis veel ja veel. Kokkuvõttes, päris palju aega ma seal mudisin oma jääkuubikut mütsi all, oleks võinud kiiremini joosta selle asemel vast. Samas, peal ei olnud enam kuum.
Kokkuvõttes ei virise ma palju, sain tugevalt lõpetada viimased kilomeetrid. Võtsin jalad välja ja tulin nagu tuli.
Arvan, et vastupidavust oli veel küll sisse jäänud. Pärast vaatasin, et oh parandasin oma aega 10 minuti võrra ja kust, ujumises. Seal on tööd veel palju teha aga mingi nihe on toimunud. Seega, ma loodan, et pikk distants soosib minu sooritust ja saab seal ennast realiseerida paremalt.
