Pange see IM põlema!?! Idiootne spordiala!
Sellised tunded ja emotsioonid valdasid mind keset jooksu. Kuid alustame algusest, kuidas ma selleni jõudsin.
Ujumine
Ironmani kandidaadid ei tohi kaua magada, 6:35 on ujumise start. Naisprofid lähevad viis minutit varem. Seega kohal oled juba 5 kopikatega. See aasta hoopiski Harku järve juures, sõudebaasis. Nädal enne seda, kui oli meil kuumalaine, ma ennustasin tariatleetide facebooki grupis, et valmistuge ette, varsti tõmbab meri jääkihi peale. Algul naerdi, pärast läkski nii nagu ennustasin. Veetemperatuur langes ikka nii hästi, et poleks mingit ujumist olnud. Õnneks Ain-Alaril oli varukast tõmmata Harku järve trump ja kogu see kupatus T1 alaga kolis ühe ööga järvele. Vägev värk ja korraldus. Finišis ma muidugi ütlesin Ain-Alarile, sorry et ujumise ära rikkusin oma ilma prognoosiga aga ehk tal järgmised aastat on vaba ilmaennustaja taadi ametikoht, saaksin sinna kandideerida. Hetkel tundub, et ilma ennustamisel on jumet küll.
Metoodiline viimane ettevalmistus, ratas, söök-jook, rehvide kontrollimine. Laenan Maria Jänese käest pumpa, soovime üksteisele head võistlust. Kerge soojendus, venitamine ja lihtsalt olemine. Soojendusujumist ma ikka veel ei kipu tegema, jõuab küll ujuda, meetrid on loetud. Stardikoridor, lobised, närviliset naerad, kerge pabin on juba sees. Sättisin ennast 1:15 gruppi.
Ootan oma järjekorda, Jaan märkab mind ja ütleb:
Naerata, sa oled maksnud selle eest!
Tõsi ja mitte vähe. Vette… tšah, uhh kuidagi jahe on. Õnneks läks kiiresti üle ja hakkab pihta siplemine. Rüselust oli natuke, kuid see käib asja juurde. Ainus vahe, et on kaks hetke, kottpime ja siis valge, jälle kottpime ja siis valge. Mitte midagi pole näha vees, isegi oma kätt ei paista, lihtsalt pime ja mudane ja siis valge, kui keerad pead. Poogen, ega ma siia ei tulnud armsaid ja ilusaid koralle avastama. Üritad märgata, kus on poid ja mingi kogemata haaki mitte teha.
Võrreldes Otepääga, kus ma tundsin, et peale seda kui pool oli tehtud ja käed väsinud, siis siin sellist asja polnud. Sain oma tagasihoidlikku rütmi kätte ja sellega läksin lõpuni. Ujumine füüsiliselt läks üllatavalt stabiilselt ja lihtsalt. Viimasel sirgel, püüdsin ikka tempot ülesse saada, sai vist rohkem pulsi ülesse kui tempot.
Aeg: 1:19:24
Koht: 439 / 795 (startis 910 individuaali)
T1: 0:03:35
Aeg paranes, paanikat ei olnud, töötame edasi selle ujumisega, väike edasiminek on aastaga toimunud, sain 16 minutit maha aastaga. Kummardus Heidile, ehk paned need jalakesed ja käed veel kiiremini horisontaalis liikuma.
Ratas
Sõber juba ootas mind, jooksin välja ja hakkasin kütma. Vaja selgi püüda, vahet pole kes tuleb ette. Linnast välja ja siis juba tuntud rada pidi, ainult nüüd üks vimpka juures tänus sellele, et ujumise start teises kohas. Samas hea, ei pidanud pikalt linnast välja sõitma, ehk kiirus veits kõrgem. Ratas kui teine kodu ikka, esimene pool oli hea, 38,8 km/h keskmist. Rutiine tegevus sööd, jood, väntad. Mingite tüüpidega sattusin kokku, kes otseselt ei sõitnud grupis, hoidsid ilusti vahed sees, kuid ega nad kiiremad minust ei olnud. Panin nendest mööda tõusul, sõidan edasi, nosin geeli graafiku järgi ja siis näen, et kellelegi ei mahtunud see hinge. Okei, siis järgmine ja siis kolmas kõik mu ees. Ma pean nüüd hoo maha võtma, et need tüübid saaksid minu ees olla. Kannatasin pool minutit ja siis mõtlesin, mida ma teen, ma sõidan nii nagu tahan, kui ei sobi ei ole minu asi. Panin uuesti mööda ja head aega. Rohkem ma neid ei näinud ju siis solvusid.
70 km veel teha ja siis ma tunnen kuidas see ropp tuul hakkab närvidele käima. Alguses on okei, tuul vastu punnitad kuidagi, kuid mida rohkem lõpu poole, seda rohkem hakkad seda vihkama. Eriti teades, et linna tagasi on see vastu. Ma enda arust olen iga ilmaga treeninud, kuid ei ole unistuste tingimused võistelda 14 m/s tuulega, lihtsalt ei ole see fun. Ja siis tunned, kuidas pea külmub otsast ära, mõtled, miks? Pole ime, alguses märja peaga vastu tuult panna, väljas 13°C sooja, tõmbab tillukeseks küll kõik kohad ära. Eks hädaldada võib alati, aga see kogemus ei unune nii pea.
Sõitsin piiril, ei olnud tunnet küll et midagi oleks jalga jäänud realiseerimata selle tuulega. Kui mööda läksid paar tiimi sõitvat ratturit, siis jube tahtmine oli sappa minna aga pidi ikka oma plaanis olema. Eks tagant poolt tulla on oma võlu ja see, et mööda minekutel motti saab hoida. Muidugi oleks tahtnud sõita veel paremini, kuid olgem ausad, vast mingi fooni jättis kahe nädala tagune l’Etape ja võtmetrenn Mont Blanci ümber. Kõik on valikute küsimus ja midagi ei kahetse.
Aeg: 4:46:40
Keskmine kiirus: 37.26 km/h
Koht: 68 / 795
T2: 3:26
Pikk T2 oli sunnitud vetsupeatuse tõttu, ilm jahe ja keha soovis veepaagid tühjaks lasta. Suhteliselt ebameeldiv oli hoog nii maha võtta teades, et alles nüüd võistlus hakkab ja sa seisad ja see seismine peldikus tundub hirmus pikana 🙂
Maraton
Sellega on nii, et nii palju kui ma üleminekutrenni tegin (rattalt jooksma) nii kaua ma hoidsingi oma võistlus tempot. Läksin peale ja lootsin, et hoian 4:10-4:15 tempot. Algus oli kiirem, püüdsin ennast vaos hoida. Mingi hetk kuulen selja taga “Maria, Maria, läheb-läheb!” Maria Jänese jõudis järgi. Mõtlesin, et ok kui tempo sobib, siis ongi hea koos joosta. Eks ta mõnda aega oligi nii. Kestsin umbes pool tundi ära ja siis asi hakkas ära vajuma. Näen, kuidas Maria hakkab eest ära minema ja läheb ja läheb… ja läinud ta oligi.
Ei suutnud kadentsi hoida kuigi Marko Alber karjus “keri-keri”, vajusin lössi ette ja kuidagi ikka raske see värk oli, eks selles asendis pole ime, et raske on. Vaikselt hakkasin kõiki ja kõike vihkama. Seda spordiala, seda jooksmist, seda, et keegi üldse kõrval oli, ees. Üks tige vend olin, kuidagi ennast pidi liigutama ja mingi hetk tekkis poogen tunne, tahtsid lihtsalt, et see kannatuste rada lõpeks. Vahel tunne oli, et lihtsalt olen tigu ja tulen aurude peal.
Aitäh kõigile, kes ergutasid, see oli hea. Mõningaid ma ei märganud ja ei reageerinud ka, vabandust, pidin oma tööd tegema, kuidagi ei olnud sel hetkel väga tuju lehvitada või naeratada. Aga kõik, kes karjusid ja elasid kaasa suur aitäh! Vahel oli kõrvadel ka valus 😀
Kas olin liiga optimistlik tempo osa, ma ise arvan, et ei olnud. Numbrites ma ei olnud kinni, pigem oli kerge kontroll, et üle käte ei läheks aga jooksutehnika annab soovida. Pärast mitut tundi see laguneb ja kiiresti, seega jällegi on koht, kus ennast parandada. Rada mulle meeldis ja vanalinna munakivi ei seganud, eks vihmaga oleks see teistmoodi vast olnud. Aga rada oli minu silmis palju parem, rohkem pealtvaatajaid ja kiirem ja mis peamine – laiem.
Neli patsikummi sai kogutud ja finiš ootas.
Aeg: 3:25:28
Keskmine tempo: 4:53 min/km
IRONMAN Tallinn
9:38:33
Koht: 55
Vanuseklassis: 15
Kuna jooksust mul korralikult viskas kopa ette, siis ainus unistus oli, et kui finiš on tehtud, ma viskun siruli ja ei liiguta ennast mõnda aega, lihtsalt protestiks iseenda jaoks ja väljateenitud mitte liigutamiseks. Lõpus sirgel rahvas ümber, paned nii nagu jaksad, reaalsuses ei pane sa muidugi mitte aga ikkagi, pekki see kaar juba on siin ja siis näed, mingi töll kõnnib seal, lööb plaksu kellegagi nagu oleks esimene vend… “Mine pekki oma hõiskamisega! Mul pole aega sinu lõpetamist vaadata ja kaasa elada sulle,” ütleb minu sisemine hääl ja ma trügin ette. Empaatia puudus täielikult, isiklik ego oli tähtsam see punane vaip paistis kui voodi juba.
Tehtud! Mis nüüd? Õige, unistasin, peab täitma, pikali! Kohe lennati peale, kas kõik hästi, Tiina oli juba kõrval. Jaja, kõik hästi andke rahus olla, ma unistasin sellest. Pärast sain teada, et just enne mind viidi kanderaamil ära mees, kes seal oksendas ja oli rohkem välja teeninud tähelepanu, mitte nagu mina simulant, kes enda arvates tahtis korraks pikutada. Ma lihtsalt tahan olla popp ja noortepärane, nii nagu päris sportlased seda ikka teevad. Liigset tähelepanu selgitas see eelmine vahejuhtum. Püsti ja oh näe, tuttavad ümber ringi. Jaanusega paar sõna, sõbrad Kati, Kaido, Marti, oh isegi isa tuli vaatama. Pärast selgub, et ta oli terve jooksu ajal raja ääres, aga no ei näinud ma teda… piinlik.
Kümne tunni piir alistatud ja hetkel ma endaga rahul, kuna ma ei saa öelda, et oleks võinud veel kuskil midagi teha nagu mul tavaliselt on. Pigem vaja tööd edasi teha, et saaks veel paremini realiseerida ennast.
Igatahes vägev oli 🙂 ja viha IM-i vastu läks üle… Umbes paari tunni pärast. Totaalselt unustatud oli see siis, kui sa kella 21-st vaadata, kuidas inimesed lõpetavad, vihmaga, kuidas viimaseid vastu võetakse ja kui õnnelikud nad on. Haiged inimesed 😀 Aga haigelt äge on ikkagi!
